Uus Roubaix 2017. Täiesti uus Roubaix.
Tegemist on pehmeltöeldes olulise rattaga. Esiteks seetõttu, et tegemist on aukartustäratava ajalooga rattaga. Teiseks seetõttu, et tehnoloogia, kuidas see töötab on täiesti teistsugune, täiesti uus. Kui meile suvel Hollandis Specialized Europe peakontoris seda ratast esimest korda esitleti, siis sõna otseses mõttes viidi meid tagaukse kaudu teise kohta, musta telki, mis oli avalikkuse eest hästi varjatud. Umbes 7 korda öeldi, et me oma telefonid taskus hoiaksime ja ühtegi pilti ei teeks. Pärast sõitu ei lubatud meid tavapärasesse paika rattaid pesema. Öeldi, et jätke sinnapaika, küll me ise peseme. Kardeti, et jääme silma kellelegi ja kogemata keegi klõpsab pildi. Oli absoluutselt kriitilise tähtsusega, et enne 9. septembrit, mil maailma avalikkusele seda ratast esitleti, midagi välja ei imbuks.
Roubaix oli juba omalajal, aastal 2002, kui esmakordselt välja tuli, game changer. Zertse, mis raamivahele paigutatult põrutusi “absorbeerisid” polnud enne nähtud. Spetsiaalselt kevadklassikute tarvis väljatöötatud rattaga on võidetud palju esimise suurusjärgu sõidusõite. Tom Boonen on võitnud selle sõidu 4 korda (2005, 2008, 2009, 2012) ja kõik korrad Roubaixil. Üldse on 4 korda selle sõidu võitnud vaid 2 meest (teine on samuti belglane Roger De Vlaeminck 1972, 1974, 1975, 1977).
Paris-Roubaix’I võib nimetada ehk oluliseimaks ühepäevasõiduks maakeral, sellel võidusõidul on rohkem kui 100 aastane ajalugu ning selle võitjad kirjutatakse ajalooraamatutesse koheselt suurte tähtdedega. Muud ei pruugi oma karjääri jooksul korda saata – piisab vaid selle võidusõidu võidust ja legend on sündinud. Peter Sagan näiteks pole seda sõitu veel võitnud.
Selle sissejuhatuse tõttu võib vaid arvata, kui oluline on see ratas ja milline vastutus on selle arendajatel. Ometigi tuldi 2017 aastaks välja täiesti radikaalsete muudatustega.
Ootasin seda testi väga. Seda eelkõige seetõttu, et Hollandis ei saanud rahulikult üksi süveneda ja tunnetada. Meil lubati tol korral teha 45 minutiline kiire sutsakas etteantud teel ning väga kähku sai see läbi.
Niisiis vaatasin, et päike tõuseb neljapäeval 9:18 ja sättisin end natuke enne seda minekule. Ca 9 paiku double-espresso, riidesse ja rattaselga.
Rehvidesse 100 psi (ca 7 bar) rõhku – ehk täpselt sama palju, kui tavaliselt, tuled külge, sadul õigele kõrgusele.
Tihtipeale arvatakse, et vaid Tarmac ja Venge on puhtatõulised võidusõidurattad ja Roubaixi puhul on tegemist on miskitmoodi pühapäevasõitjate rattaga. Juba esimeste kilomeetritega sain sellest selgelt aru, et see nii pole. Tegemist on täielikult võidu sõitmiseks mõeldud rattaga, lihtsalt väikeste lisadega võrreldes tavarattaga.
Eelmine Roubaix oli palju rahulikum, kui nüüdne, uus. Olen eelmise põlvkonna (SL4) Roubaixiga sõitunud tuhandeid kilomeetreid ja tean võrrelda. Eelmisel oli lisaks zertsidele ka oluliselt rahulikum geomeetria: kahvlinurk lamedam (72,5), keskjooks madalamal, headtube oluliselt pikem ja chainstay pikem (ehk wheelbase pikem, kui Tarmacul).
Uuel Roubaixil on aga näiteks kahvli nurk täpselt sama, mis Tarmacul (73,5 kraadi), mis teeb sõidu kohe tuntavalt “teravamaks”, kui eelmise Roubaixiga. Eelmine Roubaix oli “ümaram” (mis polnud üldse paha), kuid uus on rõhutatult sellevõrra sportlikum.
Top tube length on uuel Roubaixil vaid 3 mm lühem, kui Tarmacul. Head tube length seevastu uuel 15cm, Tarmacul 16cm ja eelmisel Roubaixil hoopis 19cm. Jällegi suur samm sportlikkuse suunas.
Seega, kui top-tube length on praktiliselt sama, reach aga sentimeetri võrra pikem – järelikult on sadulaposti kraad Tarmacul vähe “püstisem” ja seda 0,25 kraadi võrra.
Geomeetriat kokkuvõttes on ka wheelbase uuel Roubaixil koguni 1,8cm lühem kui vanal Roubaixil ning Tarmacust vaid 7mm pikem.
Viimsi teel sõites juba ootasin, et millal see raudteeülesõit tuleb, et saaks tunda, et kuidas see lenks siis käitub. Sest nagu eelpool kirjeldatud – tavalisel siledal teel käitub ratas väga sarnaselt Tarmacule. Istusin meelega sadulas ja tagumikku ei kergitanud. Murdosasekundiks väike summutatud “kobin” ja niuhti üle raudtee. See käis nii lihtsalt ja sujuvalt. Tarmacuga ja Vengega tuleb end kergitada korra. Ootasin juba vanalinna ja munakive, ilma milleta see proovisõit oleks täiesti poolik.
Vanalinn.
Munakivid on munakivid. Mugav on munakividel sõita vaid fatbike’ga. Siis ei saagi eriti midagi aru, et mis rataste all parajasti toimub. Selge on see, et Roubaix pole fat, mis tahes süsteemid seal stemi all oma tööd teevad. Munakivid raputavad ja selles pole kahtlust. Aga. Uue Roubaixiga pole see raputamine kuidagi moodi “üle mõistuse”. Olen sõitnud vanalinnas ka Tarmacuga ja Vengega – see polnud meeldiv kogemus. Mõelge end oma eraldistardirattaga mööda Lühikest Jalga üles sõitma. See on kõike muud, kui meeldiv. Uue Roubaixiga oli see kõik aga võimalik ja see ei häirinud täiega. Loomulikult on siledal teeäärel, mis nüüd siin ja seal vanalinnas maha pandud on, mugavam kulgeda. Loomulikult. Aga kui kiirus üles koguda ja ca kolmekümnega munakatel kimada – see asi ei ole ajuvaba ja on uue Roubaixiga täiesti tehtav. Mida suurem kiirus, seda parem, sealjuures.
Kui jutt juba kiirele sõidule vanalinnas läks, tuleb eraldi juttu teha piduritest. Ütleme, et viis pügalat turvalisemalt tunneb end Jaapani turistide vahel, kui Sinu käsutuses on korralikud ketaspidurid, mis peavad hetkega. Sinu asi on hoida ratas maapinna ja enda suhtes õige nurga all, et see pidur pidurdaks ja ratast alt minema ei pühiks. Õige nurga all ratast hoides ja esipidurit libisemise piirini vajutades (kasvõi ühe sõrmega) saab maanteerattaga ilma kukkumata ikka väga kiirelt pidama. Pole kahtlust.
Vanalinna tiir tehtud ja Jaapani ja Soome turiste piisavalt hirmutatud – sõitsin tagasi Viimsipoole. Sellel teel üllatas mind Kadriorus nö krobeline kergliiklustee. Sellel kulgemine oli eriti mõnus. Ratas veeres kiirelt, pilk Futureshockile, mis lakkamatult oma tööd tegi – vaikselt nõksutades ja ebatasasused siludes. Väga mõnus. 30-sed kummid, väike muster ka ja eriti mugav sügise ja CX-i poole sõbralikult kaldus (gravel)ratas oleks valmis.
Pirita teel oli tuul kergelt tagant. Autod väga palju kiiremini ei sõitnud. Alt kinni ning paariks minutiks 350+ watti väntadele ning mingi probleem pole selle rattaga 45-ga kihutada. NB! Oluline on märkida, et tugevalt vajutades ratas ei õõtsu (ka püsti sõites mitte). Kuna vedru asub ülalpool raami, siis kogu vajutatud power läheb edasiliikumisse – mitte nagu nö tavalise amordi puhul – nagu näiteks MTB rattaga sõites. Specialized on välja mõõtnud, et olenemata sõitja enda kaalust – raskusjõud, mis lenksule langeb on enam-vähem sama. Ehk raam ja ratas liigub nähtamatult ja kiirelt üles / alla – sõitja seda ei märka – lenks on paigal ja sõit sujuvalt ja kindlalt ja ühtlaselt teel.
Kokkuvõttes – võibolla teate Reinu teed Viimsis. Üks asfaldi lapp ajab teist taga. See lõik asub mul vahetult enne kojujõudmist. Veelkord tunnetasin, et uus Roubaix on väga sujuv ratas. Tõesti väga mugav oli rahulikult ja ilma põrutamata kodupoole kulgeda.
Peab vaid tähelepanu pöörama, et ei juhtuks nii, nagu ühel ajakirjanikul juhtus: “The only problem I could immediately identify on our brief ride was a false sense of security. You become so used to what the FutureShock offers so quickly, that the first thing I did when I rode a regular bike again was smash straight into a pothole without thinking. It sounds daft, but it only takes one pinch flat to find it annoying.”
Saame näha, kuidas kevadel uus Roubaix end tõelises kõrgliigas maksma paneb!
PS:
- Bikeradari lugu. 5 tärni 5-st.
- Cyclingtipsi lugu.
Uue Roubaixi range koos hindadega:
Roubaix Elite – 2699€
Roubaix Comp – 3499€
Roubaix Expert – 4299€ (testitud ratas)
Roubaix Expert UDi2 – 5399€
Roubaix PRO UDi2 – 6999€
S-Works Roubaix eTap – 10 499€
S-Works Roubaix frameset – 3799€
Kui laia rehvi saab alla panna?
Hei, aus vastus on, et pole proovinud. Silma järgi 30 kindlasti, kuid kas ka näiteks CX-i 33? Katsetame peagi :)
Sulev
Töökojas sai katsetatud. 32mm sile Roubaix Pro rehv läks alla. 33mm krobeline cyclocrossi rehv enam mitte. Tundub, et uus Roubaix on ikka teedel sõitmiseks mõeldud ratas, aga lihtsalt halbadele teedele… :)