Sequoiast (ja mõtisklus sõitmisest üldiselt)
Möödunud suvel kuulsin kolleegidelt, et Specialized-il tuleb välja uus ratas. Sequoia. Küsisin, mis ratas see siis on, aga selget vastust ei saanud. Jutt keerutas stiilis, et “see on nagu gravel-bike, aga universaalsem” või “matkaratas, aga kuidagi teistsugune ja ägedam”. Rattamaailmas on juba niikuinii road/offroad rataste piirid hägustunud ja ei jaksa kõiki neid kategooriaid kokku lugeda, mis nende kahe vahele on tekkinud. Segane värk.
Tol ajal see teema mind isiklikult ei huvitanud, sest rattasõidu esimene ja viimane eesmärk oli kiiresti kihutada. Ja selleks on mul rattad olemas. Suve lõpus aga murdsin ühel trekivõistlusel rangluu, mistõttu mõnda aega (kohe mitu-mitu õudsat nädalat!!) kimada ei saanud. Ja siis… ma ei tea, kas see oli tähtede seisust, kangest valu vaigistavast rohust, mis pidi ka pimedatel tänavanurkadel kuum kaup olema, nähtud sensitiivide saadetest või millegist muust, aga ma nägin tulevikku ette :)
Nägin, et olen kunagi vanem ja aeglasem ja ei kihuta enam üldse. Esmalt ei kipu enam võidu sõitma ja siis jääb purakat veel vähemaks ja ei ole ka trennis motivatsiooni kimada. Niiviisi samu teid sõita, aga lihtsalt aeglasemalt tundus nõmeda regressina. Jube. Kui paugutada ei saa, kas siis on üldse mõtet sõita? Ja siis meenus mulle lapsepõlv (avar tripp, vist need rohud olid ikka tõesti tasemel) kui rattaga sõitmine tähendas hoopis teisi asju. Kodust uttu tõmbamist, uute teede ja paikade avastamist. Ja seal lolluste tegemist loomulikult! Iga äge lugu algas sellega, et “sõitsime ratastega kuhugi ja…”. Just nii valmis hetkega mu plaan ka vanaduspõlveks. Ja ma ei jõudnud seda aega ära oodata. Et lihtsalt niisama sõitma mitte trenni minna. Kulgema, ringi vaatama, uudistama, avastama, trippima. Plaan kogu elu teiseks pooleks jalgratturina oli olemas!
Kui Sequoiad meile kohale jõudsid, siis jooksid ühendused mu peas kokku ja sain aru, et see ongi täpselt see ratas, mis on niimoodi sõitmiseks tehtud. Skandinaavialikult funktsionaalne design&engineering, 42mm lai Sawtooth universaalne rehv all (muide ruumi on isegi kitsama mtb rehvi jaoks), porilaudade ja pakiraamide kinnitused olemas. Lenks on stabiilsuse jaoks lai ja kätele sobiva nurga all, et ka karmimal pinnasel oleks kontroll ratta käitumise üle hea. Pikemateks seiklusteks on rattal lausa 5 pudelikorvi kinnitust, Burra Burra matkakottide seeria.
Kui talv kohal, olin oma ratastega, millel on kitsad kummid, tubases lõksus. Võiks ju pukis trenni teha, aga õues on nii palju vabam. See oli paras aeg, et Sequoiaga laias maailmas proovisõit teha. Võtsin suuna Vääna-Jõesuu poole, mis on mulle hästi tuttav piirkond, kuid seekord seadsin eesmärgiks sõita võimalikult palju tundmatutel teedel. Idee oli survestada end rattasõitu teistmoodi, mitte sportlikult vaid kulgevalt, nautima. Ja proovida Sequoiat omas elemendis – ehk keerates sisse, kuhu iganes hing ihkab! Kuna mul offroad jalgratast ei ole juba üle kümne aasta olnud, siis hing ihkas esmalt sinna. Tabasalust alates sõitsin mööda mereäärset rada Vääna-Jõesuuni. Täpselt ei teadnud, kuidas need teed lähevad, aga kuna meri kohises kogu aeg paremal pool, siis sellest piisas. Kohati olin kitsal matkarajal, kus nii mulda, liiva, lund ja jääd, aga ka väiksematel teedel. Algul olin iga elemendi juures häiritud kuna Sequoia polnud selle jaoks spetsiaalselt mõeldud. Kitsal ja tehnilisel rajal oleks MTB ratas olnud paremini käsitletav, teedel ehk gravel ratas kiirem, üle kraavi kakerdades cyclocrossi ratas õlal mugavam jne. Varsti oli paar tundi juba sõidetud, kõht hakkas ka tühjaks minema, tunne kuidagi kuri ja meenus sama mõte, mida mõtlesin esimest korda selle ratta kohta kuuldes – mis krdi spetsiifika sellel rattal siis on?
Vääna-Jõesuus päästis mingi väike söögikoht. Supp ja lihapirukas imendus momentaalselt minusse ja hetkega oli tuju parem. Nüüd võtsin suuna suvilarajooni läbivalt, väikseid teid mööda, Tabasalu poole. Täieliku nostalgialaengu sain jõe äärest, kuhu väiksena suviti rattaga pea päev iga ujuma sõitsin. Sellest punktist edasi võtsin juba vabamalt kuna meenus ka millise mentaliteediga ma sel päeval tegelikult sõita tahtsin. Vaatasin lihtsalt ringi ja keerutasin jalgu. Kusagil pikal kruusatee sirgel meenus, et nägin Tabasalu pangal muhedat vanaonu, kes rääkis et käib seal iga päev. Eelmine päev olevat seal merel hulpinud sada luike, nüüd oli aga ainult kolm. Mõistatasime seal veidi aega koos, mis värk sellega on. Muraste kandis metsas hakkas mul vanemast naisest kahju, kes otsis oma kadunud koera. Pidin talle kurbusega ütlema, et ka mina pole teda näinud. Loodan, et nad leidsid üksteist! Vääna-Jõesuus oli üks ebameeldiva esmamuljega onkel, kes tegi juttu sõnadega “mina, proffesionaalne autojuht, olen teid jalgrattureid vaadanud ja tahtnud öelda, et…”. Mõtlesin juba, et no johhaidii, ma ei taha sellesse vestlusesse jälle langeda. Aga lause lõppes hoopis”… te olete ikka krdi kõvad vennad, no täiesti hullud kohe, praegu talvel niimoodi sõita, krdi kõva värk!”
Lahe kohalik elu käib ikka igal pool, igaüks müttab oma väikeses igapäevas erinevate spetsiifiliste küsimuste ja tähelepanekutega. Ja mina olen ka üks selline tegelane teiste seas. Üksi seal kusagil lõputult sirgel kruusateel sõites seostus see olek taolise distantseeriva tundega kui lennukiga õhku tõusta ja eemalduvat linna vaadata. See muutub sekundite jooksul nii jaburalt pisikeseks, sipelgapesa laadseks sagimiseks ja täiesti arusaamatuks, kuidas me seal sees olles seda nö. suurt pilti ei taju. Ja suurem pilt sellest rattast hakkas lõpuks ka mulle kohale jõudma. See on ratas… lihtsalt sõitmiseks! Ja sõitmise vahele kindlasti ka ootamatuteks kohtumisteks, niisama ringi vaatamiseks ja mõtisklemiseks. Ühe pika ja eepilise sõidu jooksul on nii palju erinevaid faase ja kogemusi, mida just seda tüüpi ratas võimaldab. Soovitan ära unustada pulsi ja poweri, aja ja eesmärgid võistlushooajaks. Sequoia on universaalne sõiduriist, mille spetsiifika ongi see, et ta ei ole ühegi konkreetse distsipliini külge aheldatud. Linnaratas, road või offroad, matk või transport. Vahet pole. Ja selle kõige jooksul toimub nii muuseas ilmselt ka mingisugune treeningefekt. One bike to rule them all! See on küpse ja iseteadliku inimese jalgratas, mis vajab tarka sõitjat. Sequoia ei suuna sind automaatselt kuhugi, kuna ta tehtud enam vähem kõigeks. Ole ainult ise äge ja tee oma sõit elamuseks. Ilmselt peab selleks lisaks jalgadele ka mingisugune action seal nina taga, kahe kõrva vahel ja kukla ees toimuma.
Sequoiadel on terasraam, elegantsete pikkade ja peenikeste torudega. Geomeetria on pikemateks otsadeks hästi mugav, lenks võrreldes maanteerattaga kõrgemal, mida võimendab veel 25mm rise. Lenksu laius ja eriline kuju tekitab lahtisel pinnasel ratast käsitledes kindlustunnet. Jooksud on Sequoia mudelitele sihtotstarbeliselt tehtud. Ees ja taga thru-axle kinnitused, madal ja lai vanakooli “meesteka” stiilis pöid, mis on tubeless valmidusega. Ilusa kujuga Specialized-i oma rummud. Muide, kaval detail… kes tahab näiteks ümbermaailmareisile minna – jooksude kõik kodarad on tehtud täpselt sama pikad. Väga pikal ja raskel matkal võiks ju igaks juhuks niiviisi paar tk kaasa võtta, ükskõik millise kodara purunemise kohal, saaks need ka kusagil võpsikus ära vahetada. Sawtooth rehvid (ka tubeless valmidusega) on väga head universaalid. Lenksupaela ja Phenom sadula materjaliks on kõigil mudelitel tumehall canvas riie, mis loob kuidagi koduse ja agro tunde.
Mulle meeldis kõige esimene Sequoia mudel. Kõik jupid lihtsad, funktsionaalsed. Tagasihoidlik must, et sõitja märkaks eelkõige ümbritsevat, mitte oma ratast. Haakub selle mentaliteediga, mida see sõiduriist minu jaoks tähendab. Sequoia Elite on elurõõmsamat värvi raamiga, mis reaalses elus on selline huvitav hele sinakasroheline. Kahvel carbonist, et esiots oleks elavam ja kergem, mille alla mahtus ka 2.0 laiune MTB kumm. Shimano 105 käiguvahetus, hüdrauliline ketaspidur. Sequoia Pro jääb minu jaoks arusaamatuks, selle ratta idee jaoks on seal liiga palju carbonit, hind ka krõbe. 1X11 käiguvahetussüsteem on aga igati omal kohal.
