Jah, kumm. Kummid. Võib kerget mürki võtta, et paljud kostavad selle peale: “Mis kumm? Mees, tead, kuhu kumm käib! Need on rehvid.”
No jah – võibolla on korrektne öelda rehv. Ma ka ei tea. Aga sisekumm on ju olemas? Mis see siis on? Või väliskumm. Või peaks ütlema sisekumm ja välisrehv. Aga miks just nii? Olgu pealegi. Siin jutus on kumm, sest nii on lihtsam lihtsalt. Tubelesskumm ja muidu ka kumm.
Anyway.
Mis neist kummidest üldse kirjutada. Aga seepärast, mulle tundub, et viimase paari aastaga on jalgrataste kummimaailmas toimunud päris oluline edasiminek. Sest vanasti oli nii, et kõigile oli selge – võidu sõideti kitsa tubulariga, trennis clincheriga (maanteel) ja harrastajad ka võistlesid clincheritel. Tubularil oli palju eeliseid proffide hulgas (ja on siiani; kerge pöid, ei tule tühjana maha etc) ja palju miinuseid harrastajatele (ehk telefon pidi taskus olema). Tubeless oli olemas, kuid vähe levinud ja istus seal omas kategoorias kuidagi ning massid seda ei kasutanud.
Maastikul oli õigevanasti tavaline sise- ja väliskumm, siis tulid ca 750g-sed tubeless kummid ja siis võttis võimu ja on tänapäevani kasutusel tubeless ready (Specialized’I kõnepruugis 2BlissReady) kummid – siis ca 375-550 grammised.
Kuid viimastel aastatel on suure arengu läbi teinud nii maantee tubeless variant, kui clincher maanteekumm (mida siiski kutsutakse open tubular, kuna tehnoloogia on sarnane tubularidele), mis on hetkel kõige väiksema veeretakistusega kumm maailmas (ca 8 watti ühe kummi kohta). On näiteks teada fakt, et kehtiv TT maailmameistritiitel võideti clincheritel (ees 24mm, taga 26mm S-Works Cotton). Aga high-end kummidest peatselt Kumm vol. 2-s.
Tony Martin ja TT MM 2016. Clincherid: S-Works Cotton 24mm ees ja S-Works Cotton 26mm taga.
Talvel trennis: enne ja pärast
Enne oli nii, et sõitsin talvel kas CX kummiga või siis vähe paksema 28mm kesktaseme maanteekummiga. Selle viimasega oli tõeline häda. Olen viimased 2 suve sõitnud 24mm S-Works Cottoniga ja tean täpselt, kuidas üks kerge jooks peab veerema. Seepärast oli iga kord, kui oma talverattaga sõitma läksin, üks igavene punnitamine. Sest on ikka väga suur vahe, kas sama kiirust hoida tahtes (või kui oled teatud kiirusega lihtsalt harjunud) tuleb 20 watti rohkem või vähem vändata. Täpselt nii suur on vahe väga headel ja kehvadel kummidel. Ratas oli kinni, mis kinni. Tõsi – olin heade kummidega ära hellitatud, kuid nii sõgedaks ma ka ei läinud, et paneksin oma talverattale S-Works tipp-maanteekummid peale. Ei, ei – see oleks lihtsalt tobe.
Eelmine set-up:
Uus Roubaix Pro 2BlissReady 30/32
Nagu tihti need asjad käivad, siis kõigepealt arendatakse välja tipp ning siis jõuab see tehnoloogia tasapisi ka allapoole. Just see on nüüd juhtunud ja juhtumas ka kummimaailmas. Tuntud Soome sõltumatu labori järgi oli alles mõni aeg tagasi maailma kõige väiksema veeretakistusega kumm Specialized Tubeless 26mm. See kumm tuli välja juba 2014 ning tegi väikse updeidi vastu 2016 aastat. Nüüd on sama tehnoloogia otsapidi allapoole jõudnud.
(Roubaix-seeria kõige olulisem märksõna on mugavus. Äsja kirjutasin uuest Roubaixi rattast.)
Mugavuse kontekst kummidele kantuna tähendab siis pikkadele treeningutele mõeldud, vähe paksemat ja torkekindlat kummi. Vähe raskem, kuid oluliselt turvalisem. Ja kui enne oli Roubaix robustne ja tundetu, siis enam mitte. Uue põlvkonna tipptehnoloogia on jõudnud igapäevaellu.
Protseduur (ka numbriliselt) oli alljärgnev:
Seega arvestades, et uus Roubaix on kaasaegne, äärmiselt pehme seguga, torkekindel ja veel tubeless ka – teoorias tõotas kõik head. Juba Roubaixi väljanägemine ja pehmus näpuvahel veeretades oli Cottonile sarnane. Ja täpselt nii oligi. Uus Roubaix Pro 2BlissReady on pehme ja smooth selle sõna kõige mõnusamas tähenduses. Smoother is faster. Fact. Veeremine oli sujuv, kurvid sujuvamad, teepraod siledamad. Rõhku sees taga 4.5 ja ees 4. Võiks veel vähemaga proovida. Tubeless maanteel ja eriti kevadel tähendab mugavust kuid ka vähem teelejäämise ohtu, kuna väiksed augud lapib ise ära.
Jah, keskmine pulss on kõrge, kuid nagu Erkki Raasuke pühapäeval ütles: “Me vanad mehed juba, mis krdi põhja me siin veel laome!”
Kokkuvõtteks
Vanasti oli nii, et mida rimakam oli Sinu talveratas, seda “ägedam”. Selline helkureid täiskleebitud, igatpidi kulunud ja päevinäinud äärmiselt odav ratas pidi siis saatma sõnumi, et vaadake – siin sõidab tegija. Sõidab lume ja vihmaga, ei hooli külmast ega porist. Tuhanded kilomeetrid “põhja”, mis selle kolakaga laotud on. Aga ma ütlen, et need ajad on over. Nüüd on käes need ajad, mil ka odavam talveratas peab olema ja SAAB olla hea. Igati hea ja mõistlik. Mitte karbonjooksudega tipp vaid justnimelt mõistlik. Hooldatud, töötav, korras ja puhas. Sellisega on hea sõita.
Iga päev ei pea sööma nii nagu siin majas pakutakse. Teinekord pärast pikemat sõitu käib makaron hakklihaga ka väga hästi. Küll aga võiks sõita kvaliteetselt. Iga kord.
Ja käes ka aeg, mil just sellisele mõistlikule talverattale on olemas kõige kaasaegsemad kummid, millega on superhea veeretada. Eksisteerib arvamus, et “kui trennis sõidan kolakaga, siis on võistlustel kergem”. Mina seda arvamust ei jaga. Trennis võib ju siis hea rattaga ka kiiremini sõita ja peabki kiiremini sõitma. Kuid samas seda nautimise poolt ei saa ka kuidagi ära unustada. Sest selline õrnale keskeale lähenev meesterahvas (minupuhul siis ca 10-15 aastapärast saabuv reaalsus) peab nautima igat hetke.
