Kui me eelmise aasta novembris kamba krossisõidu arendajaid ümber laua kogusime ja Eesti Olümpiakrossi sarja loomises kokku leppisime, siis ma Paul Nestorit isiklikult ei tundnud. Nime olin kuulnud. Kuid kohe oli aru saada, et tegemist on seltskonnas ühe hakkajama tüübiga, kelle peale võib kindel olla.

Nii ka oli. Paul Nestori ja Taavi Selderi meeskonna korraldatud Kiviõli XCO on hingega tehtud üritus. Vedanud on nad seda juba mõnda aastat – hoolimata kesisest osalejate arvust. Siiski on leitud võimalusi võistlust pidada ja mitte lihtsalt “ära pidada” vaid pidevalt ehitada juurde, mõelda, arendada.

Meil oli kindel plaan juba hooaja alguses see võistlus nii enda kui ka Eesti MTB koondise kontekstis kalendrisse arvata. Teatavasti 2018 aastal peetakse samal rajal #emvxco2018. 2019 ja 2020 on Kiviõli XCO Eesti Olümpiakrossi sarjas.

Rada

Rada algas kergelt, jõudes peatselt esimese tõusuni, mis sinka-vonka mööda mäekülge märkamatult ca 65 tõusumeetrit üles veeretas, millele järgnes samasugune sinka-vonka laskumine. Siis oli korra siledat, mis küll kergelt üles läks (leebe taganttuulega) ning algas raja teine osa – samuti tõusuga, mis korra all käis, siis taas üles keris ning alla tulles oligi ring tehtud. Kokku ca 4km ja 151m üles.

Niimoodi paari reaga ei tohiks tegelikult seda rada kokku võtta. See on selge ülekohus! Tegelikult tuleks kirjeldada iga tagasipööret, iga “kaevikus” pikka ja keerukat ning tähelepanu nõudvat laskumist, mäe küljele kaevatud singlit, iga järsemat ja laugemat tõusunukki, kahte rockgardenit, kahte droppi, väiksemaid tehnilisi elemente jne jne eriliselt ja detailselt. Aga ma ei tahagi detailsemat kirjutamist proovida, kuna ma ealeski ei suudaks seda edasi anda. Tuleb lihtsalt ise sõita.

Lihtsalt kokkuvõetuna võib öelda, et tegemist on teistsuguse rajaga, kui kusagil mujal Eestis ja seda just raja iseloomu mõistes. Mööda serpentiini üles ja samamoodi alla sõitmine pole meile omane. Samas välisradadel on see tavapärane. Suurepärane koht harjutamiseks.

Võistlus

Toon välja vaid paar olulist nüanssi.

Esiteks. Markus sõitis kohe eest ära ja see oli hea. Erki sõnul (Erki oli üldjärjestuses II) oli eriti lahe see, et Markuse vastu (isegi tehnistel kohtadel) polnud isegi shanssi. Et polnud nii, et kellelgi oli hea päev ja kellelgi halb päev. Mingit varianti polnud. Markus läks kohe omas tempos ja võitis ca 3 minutiga. Arvestama peab, et käimas on ka väga intensiivne treening- ja võistlusperiood. Meenutame, et Markus on täna veel 16 (ok, kohe-kohe 17).

Teiseks. (Seda tuleb lugeda nüüd samuti rajale hinnangu andmise kontekstis). Minu enda sõit. Alustasin väga rahulikult, kuna sõit oli ju pikk. Aga mida ring edasi, seda kiiremini tahtsin sõita ja sõitsin ka. Eelviimane ring sõitsin tõesti täiega, sest ma tõepoolest ei tahtnud, et Markus mind ringiga kätte saaks ning mind viimasele ei lubataks. Rada oli nii hea, et seekord tahtsin kindlasti kõik need 5 ja pool ringi sõita. Sain ja nautisin ka viimast tiiru.

Kolmandaks.

Taavi Selder
Magnus Krusemann
Janek-Robin Kukk
Alar Reiska
Romet Pajur
Armin Pilv
Robert Johanson
Erki Kukk
Vladimir Vsivtsev
Paul Nestor
Mari-Liis Mõttus
Dmitri Rusovitš
Argo Rohtmets
Kätlin Kukk
Markus Pajur
Dmitri Sõptšenko
Martin Meltsov
Alari Kannel
Tarmo Neemela
Erik Sever
Martin Krusemann
Juri Molev
Vladimir Lapšin
Janno Kasemaa
Tauri Selder
Tarmo Mõttus
Denis Kondaev
Indrek Epner

Täname!

Tahaksin esile tuua kõik need nimed (suvalises järjekorras), kes olid kohal ja stardis. Ma olen kindel, et järgmisel aastal on see sama nimekiri niivõrd palju pikem, et enam ei “mahu” kõiki üles lugeda. Usun, et korraldajad lubavad oma nimel tänada kõiki, kes tulid. See, et ikka käiakse ja sõidetakse on oluline.

Võtame kokku

Olgu, olen nõus, et päris algaja rajaga polnud tegemist. Seda juba tõusumeetrite poolest. Kuid tehnilises mõttes polnud kindlasti mitte tegemist üliraske rajaga, mis oleks olnud nö “teine liiga” võrreldes teiste võistlustega. Usun, et näiteks Narvas või Valgehobusemäel olid osad kohad teravamad. Paul ja Taavi ütlesidki, et ca 80% ulatuses on rada valmis järgmist aastat silmas pidades. Aga siis on EMV ka.

Aga mida ma tahan öelda – ärge kartke. Kõik on tehtav ja sõidetav. Pärast on endal nii hea tunne, kui on midagi juurde õpitud. Tulge ja sõitke maratonide kõrval XCO sõite ka.

XCO sõidud on kompaktsed ja väikesel ringil. Teie naised ja lapsed saavad kaasa elada ja vaadata, kuidas Te ring ringi järel osavalt üle juurikate ja kivide tuhisete. Pärast kodus tõmbate diivanile kerra ja naudite lahedaid pilte, kus näete välja nagu päris ratturid, päris MTB rajal! Aga ilma naljata – päris ratturid, päris rajal oletegi. Olümpiakross saab olema meie enda Eesti World Cup. Ringide peal sõiduga saate kätte täpselt sama tunde, mida tunnevad Jaroslav, Kate, Florian, Manuel, Annika, Nino või meie Martin.

Krossisõidu õhkkond on teistsugune, selline väike ja hubane. Sõbrad ümberringi ei kao tuhandete külastajate vahele ära. Võidusõit ise on võidusõit eelkõige endaga. Vahet pole, mis see koht lõpuks on. Ühiskond ei sunni olema esimese 50, 100 või 300 sees tingimata.

Krossisõidud on hoopis teist moodi.

Fotode eest tänud Juri Vsivtsev ja Janne Epner.

2018 a Eesti Olümpiakrossi sarja info.

Esimese ringi esimene tõus: Markus on juba eest minemas.

Ka tehnilised laskumised tulid kiirelt välja.

Õige: tasakaalu hoidmiseks kriitilise tähtsusega on hoida keel õiges kohas.

Armin Pilv on DH-d sõitnud ja seda oli näha.

Martin Krusemann: noor ja osav rattamees

Meie oma Vova kangutas kõvasti, kuid mitte grammigi rohkem, kui täielikuks naudinguks optimaalne.

Paul Nestori sõit jäi kahjuks katki – kumm.

Vova Narvast – selgelt üks osavamaid XCO rattureid riigis.

Minu esimene võidusõit uue, 2018 aasta S-Works Epicuga – ainult ülivõrded! (Eriti sellel rajal).

Tegelikult oli see Rock-garden väga lihtne, kuigi näib teistmoodi.

Pajur kividel ukerdamas.

Esimesed 6. Super päev oli.