Oma viimast maanteeratast omasin ca 15 a. tagasi, eelistan rohkem vaheldusrikkas looduses sõita. Ei meeldinud mulle maanteel taganttulevate palgiveokite lähenev ulgumine, eriti vihmaga — müüsin oma maanteeratta maha. Täna on mul lapse lasteaeda viimiseks ja poeskäimiseks Specialized Sirrus ning metsas ja maratonidel sõitmiseks Epic (full suspension). Rattasport pole mu #1 hobi, samas on see mu #1 tervisespordiala, seega koguneb aastas vaid ca 1500 kilomeetrit, pigem metsas.

Viimasel ajal on aga toimumas areng, et teed on Eestis kaunis heaks muutunud. Viimsi – Kallavere – Jõelähtme kant näiteks on puha ära asfalteeritud. Ka maakohtades on teed oluliselt siledamad kui 15-20 a tagasi. Mul oli vaja ratast, millega oleks hea kõvakattega teel sõita ja põigata ka kruusale-metsateele – miks mitte ka singlile. Seepärast flirtisin pikalt ideega osta uuesti mingi “pehmem” maanteeratas. Naeruväärne ju sõita full-suspension’iga 5% juurikaid ja siis 95% siledat pinnaseteed/kruusateed/asfalti.

Esimese rattana jäi silma Roubaix, see oli siiski minu jaoks liiga “pro competition”. Teisena jäi silma Crux, mis tundus ka liiga raju. Aga kui kuulsin, et Specialized on teinud just mulle mõeldud Diverge ja et 2018 a tuleb see 20 mm vedrukäiguga Future Shock’iga ning tubeless kummidega, siis oli idee mulle müüdud.

2018 Specialized Diverge Expert

Ratta sain kätte paar päeva enne Tartu Rattamaratoni. Peale tunnist testsõitu tuttavatel Rohuneeme radadel otsustasin Epic’u asemel minna maratonile Divergega. Kiire käik VO2 Concept Store’i, kus vahetati lenks 2 cm laiema vastu ja vaatamata sellele, et ma polnud maanteeratta seljas igaviku istunud, tundus ratas kohe väga “oma”.

Kuna olen pigem mõnusat sõitu ja maastikku nautiv harrastaja, mitte “protokollides-naabrimehele-pähe-panev” rattur, siis läksin maratoni eksperimendile rahuliku südamega. Ka ilm oli eriti ilus. Samas, kuna pea terve nädal oli eelnevalt sadanud, siis paar päikselist ilma ei suutnud maratonirada kuivatada. Lühidalt kirjedades koosnes kogu trass ca 75% Divergele ideaalselt kõvaks ja siledaks kruusateeks, 15% Divergele OK teeks ja 10% kaunis sobimatuks. Sopaseid laskumisi pidi võtma harjumatult ettevaatlikult ning libedatest tõusudest ei saanud üles tagakummi libisemise tõttu. Korra panin ka külili, kuna nii esi- kui tagakumm kaotasid libedal mäeküljel korraga pidamise. Lõivu tuli maksta.

Ostes oli mu kindel soov, et ratas oleks vaid tagavahetajaga. Sõites Epic’uga oli see veendumus muutunud nõudmiseks. Ma nendest maantee-vahetajatest suurt miskit ei tea, aga hoiatan, et Sram Force 1-ga peab harjuma kuna kõik toimub ühe hoova abil. Väiksemate hammakate peale vahetus on lihtne, aga suuremate hammakate peale vahetamine oli mul seal looduses paras loterii. Kord vahetas õigesti, kord kaks käiku üles, mõnikord vahetas käigu üles siis jälle alla. Ühesõnaga, selle asjaga on vaja harjuda. Käikude amplituud oli igati minu maitsele. Harimäest sai 70-ga hoogu juurde anda ja mitte kuskil polnud vaja kergemat käiku.

Originaalse lahendusega “esiamort” töötab nii, et ratta raam ja esikahvel on nn vedrustamata (ja jäik) osa, lenks aga võib kuni 20 mm amortiseeruda. Ütlen ausalt, maastikurattalt tulles, tundub see lahendus väga hästi toimiv ja “läbipaistev”. Esiamordi töötamisest ei saa absoluutselt aru, lihtsalt käsi hoidub rohkem löökidest. Arvestades, et mu keha pole maateerattaga harjunud — ja mul ei valutanud peale sõitu mitte kuskilt, näitab et miskit on selle rattaga õigesti. Ka sadulapost on nn amortiseerivat tüüpi. Välimuselt nagu tavaline, aga leevendab ilmselt teravamaid lööke. Jällegi, et sadulapost oleks pehme — seda ei tunneta kuidagimoodi.

Sõitsin maratoni eelmisest aastast 10 minutit kauem, kuid toona oli ka väga kiire ja kuiv rada. Kohti samas 150 võrra parandasin. Kas ma oleks oma Epic’uga oluliselt kiiremini sõitnud — vaevalt. Divergega tuleb mingitel lõikudel lihtsalt lõivu maksta — samas on teda jälle väga kerge tassida mittesõidetavates kohtades. Siledal on jälle loomulikult pidu. Kus teised väntavad, lasen mina tirri, puhkan. Igal kruusalaskumisel jälle paarist-kolmest mööda — jõudu kulutamata.

Kas valiksin uuesti Diverge selliseks vähetehniliseks ja kiireks maratoniks? Kui oleks veidi kuivem, siis kindlasti. Igatahes saab ta olema mul ilmselt enimkasutatav ratas 2018 hooajal. Epic jääb raskemateks maratonideks.

Täna igatahes kruvisin autolt katuseraamid maha ja ratttahooaeg lõppes.