Eestis toimub hooaja jooksul kümneid maratone, igaühel neist sadade kui mitte tuhandete kaupa osalejaid. Miks siis väärib üks 32 osalejaga väike võidusõit eraldi tähelepanu?

Põhjus on väga lihtne – see on see õige MTB võidusõit. Tahtmata teha liiga kõigile teistele suurürituste korraldajatele, kellel on kahtlemata oma suur roll (kandepinna roll, rahva tervise edendamise roll, regionaalpoliitika roll jne) selles, et rattaseljas turniks võimalikult palju inimesi, on Narva sõit kõikidest teistest sõitudest kõige lähedasem sellele, mida peetakse maastikusõidu kõige tähtsamaks alaks. Õigemini, mitte kõige lähedasem – Narva sõit ongi täpselt see õige asi.

See on see XCO ehk Cross Country Olympic. See on olümpia-ala. See on see ala, mille edetabeli järgi defineeritakse, kes on MTB-s tegija ja kes ei ole. Need, kes XCO-s domineerivad, on superstaarid. Me teame paari kolme ainult maratonile pühendunud sõitjat, me ei tea ühtegi Eliminaatori sõitjat. Aga me kõik teame, kes on Nino Schurter, Julien Absalon või Jaroslav Kulhavy.

Kui Annika Langvad võitis esimest korda maailmameistritiitli maratonis ja alles hiljem võitis sama tiitli ka XCO-s, siis ta ütles, et teda enne lausa natuke häiris, et teda vaid maratonisõitjaks peeti.

Maraton ja XCO on nagu MMA ja klassikaline poks. Nagu Conor McGregor vs Floyd Mayweather. Me kõik teame, mis juhtuks, kui neid kahte MMA reeglite järgi ringi saata. Sellegi poolest aga maailm ootab põnevusega, et mis saab siis, kui McGregor vaid poksi reeglite järgi Mayweather’ga kokku lastakse. Võimalik, et võrdlus on pisut meelevaldne, kuid pisut tõde on siin sees. Kui XCO ässad sõidaks maratoni tiitli peale, siis me kunagi ei tea, et mis saab. Muidugi peaks mõnda aega teistsugust ettevalmistust tegema jne. Aga me teame tõenäoliselt, et mis saaks siis, kui maratonile pühendunud sõitjad Nino Schurteriga koos XCO maailmakarika stardis oleksid.

Narva sõidust konkreetsemalt

Esiteks rada ja see vaev, mida selle kallal aastaid (reaalselt aastaid) nähtud on. Vova’l (Vladimir Vsivtsev – peakorraldaja) ja tema meeskonnal on viimase 5-6 aastaga Narva külje alla välja arendatud tõeline bike-park, mis järjest paremaks muutub. Rada sõidetakse iga aastaga kõvemaks, mis tähendab, et kiirused on suuremad ja seega palju lõbusam on sõita. Raja tehnilised elemendid on enamuses man-made, kuid jätavad looduslikult naturaalse mulje ja on seetõttu nö loomulikud. Laudteed on kaetud võrguga (mis lubab kihutada), viraazid on õige kaldega, on hüpped, on dropid, on rock-gardenid. On BMX’I osa, mis on asjatundlikult tehtud – oled kõva, hüppad üle kahe “jõnksu”, oled väsinud, loksud niisama kaasa.

Rada on selline, mille vastu pead aukartust tundma. Sest minnes rutiini ja arvates, et kõik on juba selge, piisab ühest väiksest valearvestusest ja maokas ootab murdosa sekundi kaugusel. Selline lugu juhtus mul eelmisel aastal EMV-d sõites ja selline asi juhtus isegi peakorraldajal Voval sel aastal endal, kes muidu oli kahtlemata osavaim mees rajal. Kui aga tähelepanu on õiges kohas – ja seda terve pooleteise tunni jooksul – siis ei juhtu midagi.

Rajal oli kohti, mida kaugeltki kõik osalejad ära ei sõitnud. Näiteks üks üle kraavi hüpe jäigi paljudele “kahe kõrva vahele” kinni. Üritati ja üritati, kuid “blokk” oli ees ja viimasel hetkel vajutati pidurit. Klassikaline “aeglaselt ei saa, kiiresti ei julge” case. Meie asi pole siin öelda, et kes tegi ja kes ei teinud, kuid chicken-line’i pruukisid ka need, kes on aastaid ratast sõitnud. See näitab, seda, et kõik oli paigas.

Sportliku poole pealt

Oli kuulda, et samal ajal toimusid mingid valdade mängud või midagi muud taolist. Seetõttu olid paljud noored sõitjad, keda oleks väga tahtnud rajal näha, eemal. Aga pole hullu – järgmisel aastal, usun, et on pilt vähe teine. Töötame selle nimel.

Aga neist, kes olid, tasub eraldi välja tuua:

Joosep Mesi – väga väle 16-aastane poiss Pärnust. Osav. Väga hästi sõitis. Kiireim ringi aeg 12:44 ja seda ilma konkurentsita noorte klassis. Sõidu üldvõitja parim aeg vaid 13 sek-i kiirem ja seda reaalselt võidu peale sõites.

Martin Krusemann – vaid 12-aastane poisiklutt. Rattaseljas erakordselt osav ja kiire ka ning eluolu poolepealt samuti väga tubli ja iseseisev. Ööbis eraldi omaette ja oli alati õigel ajal kohal ning valmis minema-tulema. Tema järgi ei pidanud kunagi ootama.

Mari-Liis Mõttus – MTB koondise plika NU-klassist – sõitis väga kiiresti. Kiireim Mari ringiaeg oli 13:16 (sõidu võitja (meeste eliitklassi võitja) aeglaseima ringi aeg oli 13:37). Ehk Mari liikus kenasti.

Janika Lõiv, väga tubli “erasõitja”, kes Maril elu keeruliseks tegi ning samuti väga kiirelt liikus.

(Kahju, et Markus Pajur ja Karl-Brent Premet ei saanud osaleda, kuna olid maanteekoondisega Belgias. Oleks tahtnud näha, et mis olukorras meie noored koondislased on enne EMV-d).

Erki “võitis” vana rasva pealt kolmanda koha Kirill Tarassovi ja Aleksandr Lomakini järel. Minu sõidule sõidu mõttes pole mõtet trükimusta kulutada, kuid võitjana kahtlemata tunnen end ka mina – oli suur nauding keerulised tehnilised kohad ring-ringilt kasvava väsimusega läbida ja väga väsitav sõit lõpetada. Aga see-eest järgmisel päeval Rakkes oli väga hea enesetunne ja oma 35-da (rahuldava) koha eest tänan laupäevast Narvat küll.

Kokkuvõttes

Täname veelkord Vova’t & Co’d suurepärase vastuvõtu ja MK feelingu eest. Järgmisel aastal kindlasti on stardis poole või rohkem kui poole võrra rohkem sõitjaid.

See on hea töö, mida Viru pool tehakse. Paul Nestor ja Taavi Selder arendavad Kivõlis üht-teist. Rakvere on juba teada-tuntud. Asjad arenevad õiges suunas.

Tulemused.

Põhjalikud fotogaleriid üks ja kaks.

PS – eelmisel aastal peeti samal rajal XCO Eesti Meistrivõistlused.

Narva – mis oleks Narva ilma ilusate vene tüdrukuteta!

Erki vana rasvapeal siiski täitsa liigub!

Mari lendas kenasti.

Janika hoidis nii endal, kui Maril hoo üleval.

Joosep Mesi tunnistas, et Lauf pole sellele rajale ehk parim lahendus, kuid osava poisina sai ta ilusti hakkama.

Vova – peakorraldaja hüppas alati natuke rohkem, kui isegi vaja oleks olnud.

Juhtus ka nii….

… mis võttis võimaliku esikoha.

Tunnistust pingest annab “põhjas” esiamort.

Hüpped saime kõik märkimistväärivalt rohkem selgeks.

Kristo Ebrasele intensiivne sõit sobis.

Elisabeth Ebras ei tundnud end hästi ja ei saanud sõitu lõpetada.

Martin Krusemann – tubli väike ja väle!