SNOW BIKE FESTIVAL 2017
Viimastel aastatel on pärast tihedat maastikuratta võistlushooaja lõppu tulnud novembri keskpaigas selline imelik tühi tunne, kus keha tahaks jätkata aga kalender on tühi. Kuna Eestis talvel vähese osavõtjate arvu tõttu midagi ei pakuta, siis tuleb otsida mujalt. Rovaniemis toimub veebruaris Arctic Winter Race, kus lühemal 66 km distantsil on kohustuslik kaasa võtta vile ja pikematel lisaks ka magamiskott. See tundub olevat rohkem selline ellujäämismatk, kus rattaga väga ei kihutata aga võib juhtuda, et tuleb kuskil mittekuskil kaua vilistada. Külmumine on garanteeritud.
Teine valik oli Gstaad, Šveitsis, kus korraldatakse juba kolmandat aastat järjest Snow Bike Festival’i. Sel aastal oli toimumise aeg 19-22. jaanuar. Olles 20 aasta jooksul sattunud korduvalt erinevatesse mäesuusakeskustesse, siis Gstaadi nimi on kõrvu jäänud, kui glamuurne vana-raha kogunemiskoht Šveitsi alpikülade crème de la crème. Kuna Šveits seostub maailmas nii või teisiti kvaliteediga, siis tundus, et Gstaadi rattavõistlusel tuleks ära käia.
Gstaad ise asub Berni kantonis saksa ja prantsuse keelse Šveitsi piiri peal, elanikke on u 9000 ja kõrgus on 1050 m merepinnast. Seal on elanud lühemat või kauemat aeg palju maailma staare. Peatänav koosneb luksuspoodidest ja restoranidest. Ei puudu ka igale autojuhile hädavajalik Bugatti autosalong.
Kohale sõitsin autoga. Nii tundus mugav ratast transportida ja lootsin näha läbisõidetavaid riike. Olin Leedust kaugemal autoga käinud vaid korra 20 aastat tagasi Slovakkias. Distants on sinna Tallinnast u 2400 km. Läksin Poolast läbi Tšehhi ja sealt Saksamaa kaudu Šveitsi. Tagasi tulin Šveitsist otse läbi Saksmaa Poolasse. Kohale sõitsin 2,5 päevaga, seal hulgas kahe ööbimisega Poolas Lodzis ja Saksamaal piirilinnas Konstanzis ning tagasi kahe päevaga ja ühe ööbimisega Poolas Lodzis. Lodz oli kunagi Euroopa tekstiilitööstuse suurlinn ja linna suurimasse tekstiili manfukatuuri on praeguseks taastatud väga kena huvikeskus nimega Manufaktura, meie Tallinna Rotermanni keskuse u 4-5 kordne analoog.
Võistlus ise kestis 4 päeva. Ratastena võis kasutada tavalist maastikuratast, nn plusbike’i või fatbike’i. Sõidetakse lumel. Pooled osalejad sõitsid tavalise maastikurattaga, esiotsa ratturid sh enamuses. Osalejaid oli üle maailma kokku u 100, sh 39 UCI ratturit. Enamus osalejad olid Šveitsist. Esimese paigutuse sai Nicola Rohrbach, kes ka ära võitis. Tal on muuhulgas 2016 Cape Epicu teine koht. Kuna üritus ise on Cape Epicuga kuidagi ühe mütsi all ja sponsorite hulgas on ka Meerendali Lõuna-Aafrika veinimõis, siis Lõuna-Aafrikast oli teiste hulgas kohale lennutatud ka John Smit – ragbi 2007 maailmameistriks tulnud meeskonna kapten. Sõitis samuti võistluse lõpuni. Neljapäeval oli siis proloog ja järgmistel päevadel 3 etappi. Proloog oli 7,5 km siledal murdmaa suusarajal (3 x 2,5 km ringi). Proloog toimus võistluskeskuse juures, kus oli ka kõigi järgmiste etappide finiš. Etappide start oli iga hommik kl 10.30 linna peatänavalt. Proloogil võisteldi 2 grupis – UCI punkte jahtivad ratturid ja ülejäänud. Amatöörid startisid varem ja UCI omad paari tunni pärast. Mingil senini arusaamatul põhjusel olid UCI ratturid proloogil oluliselt aeglasemad kui amatöörid. Küllap oli rada rohkem pudruks sõidetud. Samas autasustati ainult UCI rattureid vastavalt nende paremusjärjestusele.
Järgmistel päevadel olid siis vastavalt 3 etappi – 30 km / 786 tõusumeetrit (minu Garmin näitas 850), 34 km / 950 tõusumeetrit ja 35 km / 706 tõusumeetrit (Garmin näitas 750). Esimesel kahel etapil tõusti mööda traktoriga siledaks sõidetud matkaradasid suusamäe tippu ja tõstuki juurest tuldi teist kaudu alla. Esimese etapi tõus oli järjest 7 km. Teisel etapil oli laskumine suusarajal kohati hooldamata lõikudes punastel ja sinistel laskumistel. Kes on suusatanud see teab. Seal läks ikka korralikult lappama. Rajal oli lebavaid rattureid üksjagu. Mõni sai ka näo veriseks. Viimane etapp meenutas rohkem Eesti rattasõitu. Alguses tõusti suhteliselt laugelt paari mägikülla ja siis pandi pea maas kiirusel 30-35 km/h siledatel teedel, sh autoteedel. Kogu võistlus toimus ilusa looduse keskel.
Laupäeva õhtul oli lisaks veel nn Eliminator Race. See toimus cyclocrossi reeglitega sarnasel takistustega rajal u 500 m ringil, kus starditi nelja või viiekesi ja kaks paremat sai järgmisesse vooru. Seal osalesid vaid need kes selleks eraldi soovi avaldasid ja neid autasustati ka eraldi muust võistlusest.
Rattast. Pidurid peavad töötama. Sõitsin fatiga. Ees oli mul 28 hammakas ja suuremat mina ei paneks. Sõideti ka 26-sega. Liidrid sõitsid muidugi ka 32-stega ja sõideti ka esikäiguvahetajatega. Tõusud olid sellised, et sõitsin peamiselt kahe suurema hammakaga, enamasti kõige suuremaga. Korraliku mustriga rehv, sh mustri servades, on oluline, minu 45NRTH Flowbeist/Dunderbeist töötas hästi. Naelrehvi vaja ei ole. Kummilõhkumise risk on väga väike.
Oluline on riietumine. Stardis oli iga päev 6-8 miinuskraadi. Sõidu alguses kuskil varjus ja orgudes mõõdeti isegi kuni -18. Ilmad olid samas kõik päevad päikeselised. Tõusud olid enamasti päikese käes ja temperatuur siis kõvasti plusspoolel. Kui tõus lõppes oli keha märg ja laskumisel tunned, kuidas külm tuul läbi tõmbab. Pärast sõitu istud veel võistluskeskuses ja sööd pastat. Tõenäosus haigestuda on suur. Hea oleks kui hotell oleks finišile lähedal ja seal saun soojas. Minul läks õnneks.
Kokkuvõtteks. Soovitan kindlasti Šveitsi ja ilusa looduse huvilistel ära käia. Gstaad on üks ilusamaid Alpi asulaid kus mul on õnnestunud viibida. Kui mitte kõige ilusam. Kohalikud inimesed ja võistluse korraldajad on väga sõbralikud. Kahjuks ei anna osavõtjate arv festivali mõõtu välja. Selles osas ei anna nt meie Estonian Cup’i etappidega võrrelda. Autoga soovitan minna ainult tõsistel autosõidufanaatikutel. Sinna sõitmine, eriti kahe päevaga tagasisõitmine, on ikka tõsine ja eluohtlik töö. Rekkade kogus sellel trassil on hoomamatu. Kohapeal on võimalik ka rattaid paarist rattapoest üürida. Võistluse hind oli võistlejale 690 franki (1 frank on u 1 euro). See sisaldas lõuna ja õhtusööki (tavaliselt pasta ja salat ning mittejoovastavad joogid) ning nänniga võistleja kotti. Restoranide ja hotellide hinnad on seal julgelt kahekordsed Eesti hinnad. Mäesuusatamise osas ei ole seal paraku midagi kiita. Tõstukid on vanad, mitmed on ankurtõstukid, laskumised on suhteliselt kitsad ja palju on kitsaid üleminekuradasid, kus pead õigel hetkel suure hoo saama kui ei taha mingist künkast ülesaamiseks uisku sõita. Nõlvasid on võrreldes suurte Alpi suusakeskustega seal vähe. Samas rattavõistlus on planeeritud kõige madalamale külastusajale, kohe järgmisele nädalale pärast õigeusklike uut aastat. Mina saabusin sinna esmaspäeval ja siis oli paar päeva linn täiesti tühi. Tühjad olid ka suusanõlvad. See pidi olema kogu talihooaja kõige rahulikum nädal. Kusjuures lumi oli külla maha sadanud alles nädal varem. Laupäeval üritas peatänaval üks restoran, kus ma parajasti sõin, ka midagi afterski sarnast korraldada, kuid kedagi ei tulnud. Gstaadi näol eelkõige tegu suurfirmade endiste nõukogu esimeeste ja nende naiste jalutuskohaga. Naine käib kasukas ees ja mees tuleb punaste velvetpükstega rahulikult järgi. Suusatamine on seal täiesti teisejärguline. Võistlusväline talvine rattasõit tundub ka meil viimasel ajal populaarsem olevat kui Šveitsis. Mees suusalenutusest ütles, et see on neile väga uus asi.
Järgmine võistlus toimub seal 18.-21.2018.a. Praegu on võimalik registreerida hinnaga 590 franki. 2017 võistluse partnerhotell oli Huus (mis asus päris eemal) ja võistluskeskusele kõige lähem, kohe sealsamas asuv, hotell on Arc en Ciel.
Snow Bike Festival kodulehekülg
