Eesti MTB koondise Skandinaavia tuur Vol. 2 ehk Norra.
Tegemist on mitteametliku Eesti MTB-koondise elu kajastava blogiga, milles tahan avada pisut tausta ja köögipoolt. Loodan, et on huvipakkuv neile, kellele läheb korda sellise ülilaheda ja loodussõbraliku spordi, nagu seda on maastikurattasõit, areng Eestis.
Paar-kolm päeva tagasi kirjutasin paar rida sellest, kuidas sündis Eesti MTB koondis ning esimese osa meie esimesest ametlikust välisvõistluste tuurist. Eelmist osa saab lugeda siit. Nüüd sama tuuri Vol 2.
Travelling day, lets go: täname Rootsit, head mälestused ja tore majake, kus elasime
Panen need read paberile hea emotsiooniga, sest äsja olen koju jõudnud Boschi sarja Mulgi etapilt, kus meie koondise juunior Markus Pajur tegi väga hea esituse. Vanade kalade Austa ja Jõeääre järel kolmas olla, on hea tulemus. Markus on vaid 16-aastane ning nagu meil tiimis juba vaat et mantraks kujunes (naljaga pooleks): “siit on hea edasi minna!”
Läbisin ka ise tänase Mulgi maratoni raja ning see rada oli puhtalt Austa ja Jõeääre (loe: kangutamise) rada ning Markus omi häid tehnilisi oskusi maksma eriti kuskil panna ei saanud. Pärast Markus ütles, et korra sai metsavahel ka eest ära, kuid loomulikult tulid nad kahekesi koos järgi. Kuni lõputõusu alguseni oldi kolmekesi koos. Igaljuhul väga hea töö.
Palju õnne kõikidele osalejatele ja ka korraldajatele – minu teada kirjutati Mulgis täna selle sarja ajalukku suurima osalejate arvuga võidusõit!
Siiski enne, kui lähen meie tuuri juurde, veel paar head uudist. Nimelt toimus täna ka Nove Mestos 2017.a hooaja esimene XCO World Cup. Meile teeb headmeelt mitu fakti: naiste eliitklassi sõidu võitis Annika Langvad. Annika on Taanist. MU klassi võitis Petter Fagerhaug. Tema on Norrast. Teine oli samas klassis Martins Blums. Tema on Lätist. Kolmas MU oli Sebastian Fini. Tema on Taanist. MU-klassi neljas oli Sasu Helme. Tema on Soomest.
Miks ma sellest räägin? Aga seepärast, et nii Fagerhaug, Helme kui Fini ja paljud teised osalejad sõitsid sama võistlust koos meiega ka Norras. See näitab, et Skandinaavias tehakse asju õigesti ning kui kõva on Skandinaavia maastikuratta tase tervikuna. Ei ole nii, et vaid alpide jalamilt võib maailmatasemel ratturiks kasvada. Saab ka siin, põhjas.
OK, aga nüüd meie tuurist.
Esiteks olgu mainitud, kui võrratult ilus oli see tee Rootsist Norrasse. Me ei sõitnud traditsioonilist Stockholm – Oslo teed, vaid Sandvikeni-Säteri kandist Oslo suunas. Kinnitan, et terve tee oli üles-alla paremale vasakule – võrratud vaated, mäed, järved, metsad. Kevad oli tärkamas, taevas oli sinine, järvejää oli just sulamas. Seega usun, et sattusime just sellesse kõige ilusamasse aega kui looduse nn loomisprotsess oli just täistuuridel käimas. See ca 500km läks lausa lennates.
Esiteks olgu mainitud kui võrratult ilus oli see tee Rootsist Norrasse
Niisiis esmaspäeva õhtupoolikul jõudsime Oslosse kohale. Elamise oli Karmen meile bronninud kuulsasse Holmenkollenisse – seda võiks vast võrrelda Tallinna Nõmmega, kesklinnast pisut eemal, kaunis linnaosa. Suusahüppemägi paistis kaugele ning see infra, mis seal talispordialade harrastamiseks ehitatud on, on muljetavaldav.
Kohale jõudes on alati see küsimus peamine – kuidas meie elamine välja näeb? Meile oli saabunud sõnum – võti on mati all… Etteruttavalt öeldes, selle korteri omanikku, mille Karmen meile AirBNB kaudu bronnis, me ei kohanudki. Seepärast oli see kõik parajalt kummaline. Võti oligi mati all ning vaikselt hiilisime sisse. Nagu murdvargad kellegi kodusse. Karmen ei julgenud ees minna – kuidas Sa lähed kellegi koju lihtsalt? Kogusime end siiski ning sammusime vaikselt trepist üles – tõepoolest – nagu keegi oleks meid külla kutsunud, kuid võõrustajat ennast polnud kodus. Valisime toad ja hakkasime end sisse seadma. Mina sinisesse tuppa, mille põhielanik oli arusaadavalt keegi ca 10 aastane Henriku nimeline poisiklutt, sest tema nimega joonistusi oli sein täis. Mari leidis endale roosade seintega toa – ilmselgelt oli see peretütre oma, Markus ja Brent kolmandasse tuppa ning Karmen suurde tuppa diivanile – mis teha kitsad ajad ja prioriteedid mujal.
Aga tegelikult oli meie elamine super-lux. Selline mitmekorruselise ridaka tüüpi, asus mäeküljel, vaatega alla Oslole. Ilus. Kohtasime seal ka mõnda majaelanikku, kes meie vastu huvi tundsid ning nagu ühest suust rääkisid kõik, et jah, siin on ilus, kuid kallis… Huvi pärast googeldasin – real-estate in Holmenkollen – ma julgen arvata, et selline korter, milles me majutusime – ca 700 000 kuni 1MIO € vabalt. Räägitaksegi, et rentida on seal odavam, kui osta, sest kinnisvara on lihtsalt nii kallis ja muudkui kallineb. Möödunud 12 kuu jooksul on kinnisvara hinnad Oslo kandis kasvanud 21%… Ohtlik.
Aga tulles tagasi meie põhitegevuse juurde. Meil oli Norras teisipäev-kolmapäev nii öelda vabad päevad, neljapäeval oli raja ülevaatamise päev ja R-L-P olid võistlused.
Teisipäeval tegime kõigepealt ühe maanteeringi ning siis võtsime baigid ning kohe tegime ka MTB tiiru otsa. Markus, kes end esmaspäeval väga hästi ei tundnud, hakkas end kohe palju paremini tundma, kui me ta Holmenkolleni radadele Brentiga koos lahti lasksime. Jah, see sealne kant on MTB sõitja jaoks unistus. Lõputud rajad. Rohkem ja vähem tehnilised, suuremad ja väiksemad laskumised. Markus ütles, et see on lausa ebaõiglane, et nemad saavad siin harjutada ja meie peame õppima mulla peal sõitma. Ja siis võistleme koos. Aga täpselt nii see ju on.
Asja juurde
RYE Bikefestival on selline üritus, mis koosnes kolmest etapist. Reede õhtul proloog XCT-formaadis. XCT on siis vastavalt cross-country time trial. Laupäeval XCO ehk klassikaline olümpiaformaat, mille stardirivid pannakse paika reedese proloogi tulemuste järgi. Pühapäeval XCC ehk cross-country (short) circuit. Juunioritele oli UCI sõit vaid laupäevane, kuid kokkuvõtteid tehti ka kolme päeva peale kokku, eliidile seevastu oli kõik kolm päeva kokkuvõetuna UCI arvestusega stage race, mis on suhteliselt mahlakate auhinnarahadega ja UCI punktidega pärjatud. S1 Stage race ME klassi võitja saab 120 punkti, mis on pea pool MK võidust (250). Nii, et kõvad punktid ja kõvad auhinnarahad. Jalgpalluritega me muidugi neid numbreid ei võrdle.
Raja check
Neljapäeval sõitsime rajale. RYE klubi pidavat olema Norra üks nö tegijamaid – ca paari tuhande liikmega. Nende keskus asub Oslo külje all ning seal oli ka rada. Rada oli naturaalne – tehislikke rock-gardeneid ja muud sellist polnud lisatud. Aga pole vaja ka kui sellises kohas asud. Raja iseloomustuseks tuleb öelda – üldiselt kerge, kuid paari kolme (algsel pilgul) eriti keerulise elemendiga. Esmalt võtsid need kohad kergelt kukalt kratsima. Samas võib kindlalt öelda, et me kõik arenesime oluliselt selle tripi jooksul ning hiljem ei tundunud ka need kohad enam üle mõistuse.
Drop: jah, siinkohal on vaja vaadata, et kuhu maanduda
Karmen tegi meie rajaproovimise päevast ka kiirelt ühe väikse klipikese:
XCT – Cross Country Time Trial
XCT on lühike, kuid suhteliselt rohke tõusuga ning sees on kõik tehnilised keerukused. Seepärast tuli korralikult sooja teha. Võitja aeg oli 5:30,8 – võitja oli seesamune Sebastian Fini, kellest alguses juttu oli.
Meie poiste ja tüdrukute ajad vastavalt:
MJ – võitja Tobias Johannessen – 5:43
7. Markus – 6:05
14. Brent – 6:13,5
NE – võitja Alexandra Engen – 6:41,1
8. Mari – 7:13
XCT Galerii:
Seega kokkuvõttes oli reedene päev meile kordaläinud ning suundusime puhkama, et laupäeval tagasi olla.
XCO – Cross Country Olympic
Päev algas ilusti. Pakkimises olin mina juba proff ning omandanud kõiksugu nipid, kuidas asjad ära mahutada – seega no stress anymore. Rattad pakitud, Karmeni valmistatud puder söödud, sportlased valmis, asusime lootusrikkana stardipaika teele.
Olime saanud head stardikohad ja ootused olid suhteliselt kõrgel. Moraal oli kõigil üleval ning läksime päevale positiivselt vastu.
Võidusõit algaski paljulubavalt. Nagu ette oli arvata, tegi Brent parema stardi ning asus juba esimese ringi teisel poolel kohtadel 5-6. Markus võttis rahulikumalt alguses ning tuli ca 11 positsiooni pealt, kuid kindlalt ja rahulikult noppis kohti üksteise järel. Tähelepanuväärne oli see, et Markus sõitis suhteliselt rahulikult ja kindlalt järele Rootsi esimese (Säteri) sõidu võitjale Carl Jarnhagenile, kes oli Rootsis väga head minekut näidanud. Ta peaks olema Rootsi üks kõvemaid jungasid. Ja veel on tähelepanuväärne, et Markus sõitis alati tehnilised kohad ära, kuid Carl sõitis seekord järjepidevalt B-line’i. Klipil on peal just see koht, kus Markus Carlist möödub. Carl oli sõidu lõpuks 4.-s.
Markusel oli teine koht reaalselt käeulatuses, aga siis aga hakkas juhtuma. Seega võib vaid oletada, mis oleks Markuse tulemus tulnud ilma ebaõnneta. Olekski olnud liiga hästi, kui me oleksime ka Norras saanud poodiumi või poodiumilähedase tulemuse.
Markusel läks kumm.
Brent takerdus kusagil kividesse ning käiguvahetaja tolknes ebaloomulikus asendis ja vähemalt 5 kodarat oli puruks.
Samas tuleb poisse tunnustada – pooleli jätmise mõtet ka ei tulnud pähe. Me olime siiski tulnud siia kaugele Norrasse seepärast, et tulemus ära teha ja mitte pooleli jätta!
Minul hakkas siis kiire. Kuna seda kõike oli endal parandada liiga palju, haarasin Markuse jooksu ja Brenti ratta ning viskasin bussi, et sõita Oslo Specialized Concept Store’i parandama. Soovisin Marile head starti ning hoidsin pöialt, et tal midagi ei juhtuks, kuna tehniline abi rajal puudus. Mul polnud valikut, sest kui ma poleks kohe parandama tõtanud, siis poleks poisid (vähemalt Brent) pühapäeval startida saanud.
Aga läks õnneks. Maril ei juhtunud midagi ning vaid ca poolteist tundi tööd ja pärismehaanikud said ka Brenti rattale uued kodarad alla. Jooks oli täiega kaheksas ning kõik võttis aega. Kusjuures käiguvahetaja lõpliku timmimise pidime õhtul kodus siiski ise ära tegema, kuna kui nad kodaratega lõpetasid, olid pood juba ametlikult kinni ning mul polnud südant neid veel kümneks minutiks tööle jääda paluda. Mõtlesin, et sellega saame ise hakkama ja saime ka.
Töö käib. Täname Oslo Specialized’i poodi. Kui nad poleks vastu tulnud, oleks meil võidusõit pooleli jäänud
XCO tulemused: MJ
1. Tobias Johannessen – 1:04,40
26. Markus – 1:15,06 (ca kolm km jooksu viimasel ringil)
30. Brent – 1:15,19 (viimased kaks ringi sisuliselt ühe käiguga)
XCO tulemused: NE
1. Alexandra Engen – 1:35,24
9. Mari – 1:49,07
XCO Galerii:
Niisiis – õhtul tegime taas team meetingu ning arutasime kõik läbi. Juhtus, mis juhtus, nüüd on aeg edasi minna. Üks olulisemaid otsuseid, mis me tol õhtul tegime, oli organisatoorsest valdkonnast. Leppisime kokku, et homme (viimase võistluspäeva) hommikul me püüame kõik teha nii, et asjad sujuksid ilma pidevate küsimuste (a’la kus söögid, kus on joogid, millal lähme jne jne) esitamiseta. Püüame igaüks anda endast maksimumi, et juttu oleks võimalikult vähe, rahulikku keskendumist rohkem. Oleme juba kogenud ja kõik teavad, mida keegi tegema peab. Team peab kokku töötama õlitatult, sest kõik on omavahel seotud. Söök peab olema valmis õigel ajal, rattad valmis õigel ajal, pukid valmis õigel ajal, soojendus tehtud õigel ajal jne jne.
Tuleb tunnistada, et see ümberkorraldus tuli meil hästi välja. Pühapäeva hommik oli stressivaba, kõik teadsid, mida nad tegema peavad ja millal.
XCC – Cross Country Circuit
XCC on selline formaat, mis toimub ühisstardist, kuid on vaid ca pool h pikk sõit. Kaks lühendatud ringi. Kõige keerulisemad tehnilised kohad välja võetud – seda sel põhjusel, et nii lühikesel sõidul, mil kõigil on palju tahtmist, end päris puruks ei sõidetaks.
Markusel oli algusest peale all in mõtteis. Laupäevase kehva tulemuse tõttu startis küll kolmandast reast, kuid sai kohe esimestega koos minema. Seda tüüpi sõit on aga väga agressiivne. Markus oli pisut tagasihoidlik pärast Karmenilt joogisaamist ning jättis väikse ava lahti enne raja kitsaksminekut. Loomulikult tahtis üks rootslane selle augu endaga täita ning Markusest mööduda. Tulemuseks oli aga see, et mõlemad viskasid pikali. Lahtiharutamine võttis ikka oi-kui-kaua aega ja terve pljaad mehi läks mööda. Markus korjas end siiski kokku ning võitles lõpuni, võttes paljud uuesti kinni. See juhtus otse minu nina all. Pärast Markusega arutades leidsime mõlemad, et kui ta oleks end nö suureks teinud ja enesekindlana õhukesse kohta sisse sõitnud, siis vast poleks seda juhtunud. Mis seal ikka. Tarkust juures taas.
Brent tegi väga hea sõidu. Oli kohe alguses pikalt neljas, kuid lõpuks andis vaid paar kohta ära – oli näha, et andis endast kõik.
XCC Tulemused MJ:
1. Tobias Johannessen – 20:35
7. Brent – 22:25
13. Markus – 22:52
Supertubli sõidu tegi aga Mari. Midagi erilist Maril ei juhtunud, gaas põhjas algusest peale. Ma usun, et Mari ületas end sellel sõidul. Lükkas kannatuse “leveli” paar pügalat kaugemale. Mari teadis, et sõit on lühike ning seetõttu andis endaks rohkem kui maksimumi. Usun, et ta õppis enda kohta palju juurde ning nüüd teab, et on enamaks võimeline kui pealtnäha loota julgeb.
XCC Tulemused NE
1. Alexandra Engen – 24:28
4. Mari – 25:12
XCC Galerii:
RYE kokkuvõttena on mõtet eraldi välja tuua vaid Mari tubli 8. koht eliit-klassi naiste arvestuses (lõpetas 17. naist). Poiste sõit läks laupäevase ebaõnne nahka, kuid nagu juba öeldud – siit on nüüd hea edasi minna.
Skandinaavia tuuri lühikokkuvõte
Kogu meie tuur kokkuvõttes oli väga õpetlik ja kasulik. Õppisime paremini sõitma, õppisime tiimina toimima. Aga olime ja oleme oma parimatega konkurentsis. Eestil on põhjust MTB-d, kui ala, arendada.
Saime kontakti ka Skandinaavia XCO korraldajatega ning ehk õnnestub meil nendega koos midagi ära teha. Ühine Norra-Rootsi-Soome-Eesti Nordic Cup näiteks. Kohalikul rattamaastikul on nii Norras, kui Rootsis kõvad XCO sarjad, millest osad kuuluvad UCI kalendrisse. Konkurents on kõva ja tase on kõrge.
Norra korraldajad olid väga poolt, et ehk saaks aktiveerida ka põhjamaist MTB-elu nö omakeskis. Sest ka neil on keeruline kogu aeg Euroopas võistlemas käia. Miks mitte. Vaatame, mis saab.
Nüüd sõidame natuke aega Eestis (ning ehk ka Lätis), kuid suurem üritus saab olema EM Itaalias. Sinna on aga natuke aega – see toimub alles peale EMV-d juuli lõpus.
Aitäh, et lugesite!
Täname Eesti Jalgratturite Liidu toetajaid: Rand & Tuulberg, Jetoil, Standard, Scania. Eraldi täname ka Janek Saareoksa.
PS – vahepeal – hoidke silm peal meie uhiuuel Instagram’i kontol: cycling_estonia_mtb. Koondise hastag on #estmtbteam. See on ja jääb meie operatiivseks kanaliks. Eraldi FB lehte ei tule, kuna meil pole aega seda täita. Kui, siis läbi EJL-i lehe tulevad uudised ka FB-sse.
