2016 aasta TRM-raport (Sulev): Eesti suurimast MTB-rattaüritusest tuleb ikka paar sõna kirja panna. Esiteks muidugi seda, (ma ei väsi kordamast), et TRM on ikka tõsiselt hea ja vajalik üritus. Miks? Aga väga lihtne – seepärast, et see paneb massid rattaga liikuma. Ja massid “make the difference” lõpuks. See, kas Rõuge tuuril on 50 inimest või 150 inimest – “does not make the difference”. Ärge saage valesti aru – Rõuge tuuri on väga vaja – aga see on hoopis teine asi ja seda on vaja hoopis teiseks asjaks. Aga TRM – väikesed lapsed, pereemad ja –isad, vanaemad ja vanaisad – kokku 7408 inimest! Seda on väga palju ja see toob rattaselga palju ja palju inimesi, kellest tänu sellele üritusele võivad saada rattainimesed otseselt või kaudselt, kes ühel päeval tulevad Ivari juurde nuruma, et ta ikka Rõuge tuuri teeks ja mitte ära ei jätaks. Ja ühel ilusal päeval aastal 2028 on seesama poisiuss, kes Otepääl oma esimest võidusõitu läbi vuras, võibolla samal päeval Eesti koondisega joonel näiteks EM-il nagu sel aastal oli. See värk käib niipidi ja mitte teistpidi.

Aga sõidust ka. See sõit läks sinna kategooriasse, et hing tahab ikka palju rohkem, kui jalad kanda jaksavad. Eelmisel aastal mäletan, et kõik läks pea-aegu täkkesse, kuid sellele eelnes korralik ettevalmistus täpselt Karmeni ettekirjutusi järgides – valmistusime siis juba Cape-Epicuks. Ka numbripoolega jäin eelmisel aastal rahule (av 286w, np 322w, aeg 2:45:15). Sellel aastal olid asjad sootuks teisiti ning Karmen ütles juba enne sõitu, et “kui selle trennipealt oma ootustele vastava sõidu teed, siis müts maha”. Müts jääb Karmenile pähe …

Sõit ise algas ässadele rahulikult sarnaselt eelmisele aastale, mis tähendas, et minusugused said esimestega pikalt koos samas pundis sõita. Selge see, et vahe on mäekõrgune ning nagu Peeter Tarvise sissekandest hiljem lugeda oli, siis “tiksuti” ikka kaua-kaua ja nii see lätlane pikalt eest sai. Aga see on teine lugu. Harimäe tipust jäi aga pisut-pisut puudu, et pundiga alla minna ja nii nad laskumisel eest läksid. Kontakt oli kadunud enam järgi ei saanud. Kadentsi polnud, jõudu polnud ka. Nägin kuidas punt meeter meetri haaval vahet suurendab ning olidki läinud nad. Aga.

Sulev ja Kristo tema kannul

Siis pärast mõningast matkamist ja paari vahepunti tuli tagant Kristo Ebras, kes mulle korraliku motivatsiooni andis ning endaga koos sõitma kutsus. Võtsin kutse vastu ja mõtlesin, et nii saab ju kiiremini lõpetatud ka. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et emotsionaalselt oli see sõit palju-palju ägedam, kui muidu oleks olnud. Sõitsin siis täiesti ebaloogiliselt lihtsalt aina vedades ja mõtlesin, et teen seda nii kaua, kuni täiesti kõik otsa lõpeb ja mingu siis kõik mööda, kui tempo aeglasena tundub. Aga eriti keegi mööda minna ei tahtnud. Selgines plaan vedada Kristo nii heale positsioonile, kui vähegi võimalik. See enam-vähem õnnestuski! Kristo võib mind parandada, kuid minumeelest oli ta selle hiiglasliku pundi kolmas lõpuks.

Nii, et sõit oli tegelikult vägev ja tänu korralikule töötegemisele oli average w samuti vaid 5-e võrra kehvem, kui mullu ehk 281w (np 315w). Seega võib üritusega vägagi rahule jääda ning kindlasti järgmine aasta uuesti. Ilm oli ju ka lausa suurepärane ja kihutada on nikerdamise vahele ka ikka vahest lahe!

Meie tänavast aga täiesti ulmelise sõidu tegi meie Tartu poe boss Kristjan Randma lõpetades 14ndana! Seda ma ei oska lihtsalt kommenteerida! Seega, kui Kristjan Teile rattajuttu räägib, siis ta teab, millest räägib!