Kuidas läheb, Eesti maastikurattasport?
Täna, vahetult pärast Eesti meistrivõistlusi maastikurattasõidu krossis (Olympic Cross Country ehk XCO), on igati kohane küsida – kuidas meie kohalik XCO „maastik“ elab ja kas kõik on hästi? Kas trend on üles, või alla?
Martin Loo @ EMVXCO2018 © Jaak Ennuste
Kõigepealt võistlustest
Minu hinnangul lõppesid vähem kui 48 tundi tagasi Eesti ühed läbi aegade parimad meistrivõistlused. Seda väites ei ütle ma, et eelmised Valgehobusemäel kehvemad oleksid olnud. Või aasta enne seda Narvas. Või veel enne Rakveres. Ja ega meie enda tehtud Jõulumäe omadelgi vist väga viga polnud. Kõik viimaste aegade võistlused on saanud kaasaegse väljanägemise ja seda eelkõige raja poolest. Tundub, et on õnnestunud lõplikult “läbi murda”, et XCO meistrivõistlused peetakse nüüd Eestis korralikul rajal ja mitte lihtsalt linnapargis, nagu seda on varem juhtunud. Rada on siiski lõpuks see, mis „makes the difference“. Loomulikult infra peab olema korralik (stardi- ja finishiplats etc), see on elementaarne, kuid rada on see, mis lõpuks loeb.
Kõik viimatimainitud võistlused on tehtud südamega. Kõikidesse neisse võistlustesse on uputatud lugematu arv töötunde, tasu nende eest saamata – lihtsalt seepärast, et Eesti tippsündmus maastikurattakrossis, siiski olümpiaalal, oleks ja näeks välja nagu peab. Ja nii on ka olnud. Võistlused on välja näinud nagu peab. See on omamoodi tänuavaldus neile sõitjatele, kes on oma elu pühendanud sellele spordile – et kui tulete Euroopast korra Eestisse võistlema, siis me kodus vähemalt üritame teha Teile midagi sarnast, millega Te olete harjunud. Et poleks tühi sõit. Teisalt on see ka ainuvõimalik tee – kui EMV-d korralikult ei tehtaks – mis sõnumi see saadaks kõigile noorsportlastele ja nende vanematele. Saadaks sõnumi, et see sport pole oluline. Et pole vahet, kus ja mis tingimustel Eesti meistrid selguvad. Korralikud võistlused aga annavad aga märku, et community hoolib ja spordi areng läheb meile korda. Meistritiitlil on on selle võitjale hoopis teine väärtus, kui see on õigetes tingimustes ja õiges konkurentsis võidetud.
Viimati lõppenud võidusõit oli siiski eriline, kuna tervik tõepoolest hakkas juba meenutama päris suuri võidusõite välismaal. Esiteks muidugi tohutu rajaehitus, mis nagu öeldud, on põhiline ning teiseks ka see, et DH meestega üritus paralleelselt toimus. Õhus oli korraliku festivalihõngu. Super töö, Taavi Selder, Paul Nestor ja Juho Mattus.
Janika Lõiv @EMVXCO2018 © Jaak Ennuste
Aga kuidas läheb Eesti XCO-l sisuliselt. Üldiselt peale vaadates, pole viga.
Martin Loo teeb viimasel ajal tõeliselt suuri tegusid maailmakarikal ja tema hoog ei näikse raugevat, pigem vastupidi. Martin on nüüd 9 aastat järjest tulnud Eesti meistriks. Enne seda veel mõni aasta järjest U23 klassi meistriks.
Peeter Pruus on pühendunud rohkem küll maratonidele, kuid saab väga edukalt hakkama ka XCO radadega ning tehnilist osavust arendab enda sõnul ka kindlalt edasi. Jõu poolest maailmaklass.
Markus Pajur, olles täna alles 17, on sellest hooajast pühendunud vaid XCO-le ning tal on eeldusi ja töövõimet. Loo ja Pruusi järel kolmas olla, oli loogiline. Siit on hea edasi minna.
Naistest jõudis endine kergejõustiklane ja tänaseks vaid paar kolm aastat rattaga sõitnud Janika Lõiv esimest korda naiste eliit-klassi meistriks. Janika on kahtlemata talent, kuid kindlasti mitte „imelaps“ – tean, milline töö ja pühendumine selle saavutuse taga on. Esimest korda leiab Janika nime EMV protokollist aastast 2015 kuuendalt kohalt!
Mari-Liis Mõttus samuti on pühendunud ja suurte eesmärkidega, tänastel meistrivõistlustel Janika järel hõbeda teeninud. Greete Steinburg on pühendunud enamjaolt maratonidele ja XCO nõuab vähe teist lähenemist, kuid temagi tahtes edasi liikuda pole kahtlust.
Meil on veel mõned sõitjad, kes kindlasti vääriks mainimist ja kes kindlasti, jätkates sihikindlat ja tarka tööd, võivad jõuda väga kaugele.
Tegelikult aga vääriksid mainimist üldse kõik osalejad. Tänud Teile, kuna ilma osalejateta pole võistluste korraldajatel ja muidu asjameestel üksi midagi peale hakata.
Väike fakt pani mõtlema
Ise-enesest väike fakt, kuid kuna juba teist aastat järjest oli poodiumil naiste arvestuses vaid 2 juuniori, siis hakkasin selle vastu huvi tundma.
Tahtsin oma silmaga näha suuremat pilti ja võtsin välja viimase 10 hooaja tulemused ja panin need siia kokku. Ma ei usu, et keegi enne kuskil on sarnast analüüsi teinud. Ma leian, et see on vajalik ning omamoodi mõtlemapanev. Võib olla saab siiski midagi teistmoodi teha?
Numbrid alates aastast 2009 ehk viimased 10 hooaega.
Kõigepealt üldine osalejate arv. Olgu täpsustuseks, et loen siia M+N14, M+N16, MJ, NJ, MU, NU, NE ja ME klassi osalejad. Ehk alates noorimatest kuni eliidini.
Kui õige pisut ümardada, siis näeme, et osalejate arv on langenud kümne aastaga ca 40%.
Kui palju on olnud nende osalejate hulgas noori, ehk siis M & N 14; M & N 16 ja nii mees- kui naisjuuniore:
Niisiis noorte osalejate arv on langustrendis. Vaid vähese liialdusega võime väita, et noori osalejaid on ligi poole vähem täna, kui neid oli tippaegadel.
Aga samas – jah, noorte osalejate arv on langustrendis, kuid neid siiski on. Vähemalt loeme neid kümnetes ning alles hiljuti ka sadades. Ligi 150 noort ratturit stardis Rakkes aastal 2011 oli väikse riigi kohta tubli tulemus.
Kuidas on lood vanemate osalejatega:
Mehi oli Ülgasel stardis 36, eile oli neid vaid 15. Üsna kõnekas, kas pole. Naiste olukord on ise-enesest stabiilsem, kuid siiski – kui me kahe käe sõrmedel loeme üles eilsed startijad, siis palju neid siiski pole.
Mis omakorda viibki meid üpris kõneka fakti juurde. Kui palju on neid, kes jätkavad (tipp)sporti pärast juuniori iga. Keskkool saab läbi, noore inimese ees avanevad sootuks uued horisondid. Mis ei pruugi sugugi alati halvad olla – üldse mitte. Kui minnakse edasi kõrgkooli ja ollakse seal ka edukas – selle üle tunneb iga normaalne inimene (jah, ka tema treener!) headmeelt – ükskõik, kui suure spordiaustajaga tegemist ka pole. Aga kui palju on siis jätkajaid.
Mehed:
Olgu öeldud, et ma saan loomulikult aru, et samu aastaid võrrelda on kohatu. Aga pikem periood – siiski 10 aastat – see näitab midagi. Ja see näitab, et keskmiselt 26% noormeestest (10 aasta keskmine), kes osalevad noortemates klassides jätkavad samal spordialal ka vanemas eas.
Kuidas on lood naistega?
Tüdrukud on alati tublimad ja kui midagi on ette võetud, siis seda nii naljalt pooleli ei jäeta. Tüdrukute 10 aasta juunioridest vanematesse klassidesse edasiminejate keskmine on 49%.
Eks mõttekas ongi naisi / mehi eraldi vaadelda, kuid lihtsalt info ja suure pildi mõttes – mis on siis keskmine:
Niisiis meie keskmine jätkajate hulk 10 aasta peale on 30%. Olgu öeldud sealjuures, et Janika Lõiv – hetkel kiireim naine XCO rajal Eestis – tema tuli sporti kergejõustikust ning naljaga pooleks võib öelda, et “kesiste olude kiuste”. Ehk see on lihtsalt hea näide, sellest, et olgu süsteem või süsteemitus – andekad ja töötahtelised inimesed siiski leiavad tee tippu.
Mis selle teadmisega nüüd peale hakata?
Seda statistikat vaadates valdavad kahetised tunded. Üheltpoolt tundub, et asi nagu läheks paremaks. Tippsõitjad on konkurentsis ka maailma tasemel. Meie rajad ja meistrivõistluste korraldus pole võrreldavad nendega, mis olid 10 aastat tagasi. Peab päris pime olema, kui edasiminekut ei näe. Aga teisalt – meil on täna Eesti meistrivõistluste stardis kokku (vaid) 104 inimest. Ja U ning E klassides kokku 24 osalejat.
See 10 aasta analüüs vääriks tegelikult oluliselt rohkem sügavuti minemist. Esiteks oleks kohane võrrelda tulemusi teiste ratta-alade sees. Mõned küsimused, millele vastused mind väga huvitaksid:
- kui paljud samad sportlased osalevad EMV-l nii maanteel, maastikul, kui miks mitte ka BMX-s, trekil, DHI-s ja CX-is – ja seda U ja E klassides eelkõige
- millal tehakse keskmiselt valik (me teame, millal umbes peaks selle valiku tegema, kuid millal see Eestis keskmiselt tehakse) erinevate rattaalade vahel
- kui paljud suunduvad juuniorieas muudele spordialadele ehk siiski ei jäta sportimist katki
- kui paljud jätavad sootuks spordi (tipptasemel) ning liiguvad edasi ülikoolidesse
- kui paljud jäävad lihtsalt … looderdama?
- mis on need põhjused, miks liigutakse edasi:
- teistele rattaaladele
- teistele spordialadele
- ülikoolidesse
- … kuhugi mujale
Samuti oleks äärmiselt huvitav süüvida mõningate edukate rattariikide (MTB seisukohast näiteks Skandinaavamaade, kasvõi Norra ja Taani, aga miks ka mitte Rootsi) statistikasse ning samuti töö- ja treeningmetoodikasse – eelkõige töösse noortega.
See annaks välja ühe korraliku magistritöö mõõdu, ma usun.
Neid andmeid sellest tulenevat analüüsi meil paraku täna käepärast pole ja eks see oleks üsna suur ettevõtmine tervikpilt ette saada.
Aga mida siis saaks täna teha?
Siin-seal on kuulda olnud arvamusi, et Eesti Jalgratturite Liit peaks käsukorras paika panema prioriteetsed alad ning siis kogu panuse suunama nö välja valitud aladele. Minu isiklik arvamus on, et selline lähenemine ei tööta. Diktatuur on meeldiv seni, kuni see ei pöördu Sinu enda vastu. Ja üsna tõenäoline on, et homme pöördub.
Eesti Jalgratturite Liit on siiski klubide (demokraatlik) ühendus, mis püüab Eesti rattaelu suunata nii hästi või halvasti, kui see parasjagu õnnestub. Jõuga ei saa juhatus kalendrist kedagi välja jätta (kui tingimused on täidetud), jõuga ei saa kalendrikoostamist mõjutada (kuigi teinekord väga tahaks, kuna on lihtsalt elementaarne, et ühe ratta-ala meistrivõistluste päeval ei ole soliidne korraldada teise rattaala üritust). Jõuga ei saa sundida kedagi osalema kasvõi Eesti meistrivõistlustel.
Saab teha rohkem tööd.
Rohkem süsteemset tööd saavad teha nii sportlased, rohkem tööd saaks teha ka community (olgu siis treenerid, klubide omanikud, võistluste korraldajad ja toetajad).
Meil on juunioride east edasi sportijaid ca 30% (järele jäänud) võrreldes noorte klassidega. Sportlased, kes on jõudnud nn teelahkmele – mida teha pärast keskkooli, peaksid endalt küsima – kas ma ikka kindlalt ei saa minna kõrgkooli, samal ajal, kui tippsporti jätkan? Ma tean paljusid näiteid maailma tipust. Annika Langvad õpib arstiks. Christoph Sauser on keemia-alase kõrgharidusega (käis ülikoolis pisut enne, kui tuli maailmameistriks), Jolanda Neff õpib samuti Zyrich’i ülikoolis. Meie oma Peeter Tarvis on kodust hea näide, kes Tartus juurat õpib. Kas mitte magistratuuris juba? Loomulikult pole see kerge ja nõuab äärmiselt tugevat distsipliini.
Rohkem tööd saaksid teha ka ala juures askeldavad mittetegevsportlased ehk kõiksugu asjamehed ja korraldajad. Palju on tehtud, kuid veel rohkem tuleks teha.
Maastikuratta ala arengu seisukohalt on täna täies elujõus kolm teemat, mis (ma leian) on hädavajalikud. Esiteks on meil täna olemas Husqvarna nime kandev Eesti Olümpiakrossi sari, koos võimekate korraldajatega; teiseks on meil toimiv süsteem kõrgeimal tasemel toimuvateks krossi ja maratoni Eesti meistrivõistlusteks ning kolmandaks koordineeritud tegevus Eesti koondise nime all.
Neljandaks ja ma usun, et isegi kõige olulisemaks võib pidada seda, et meil on inimesed, kes hoolivad ala arengust ning on oma vaba aega ja vaeva lugematul hulgal kulutanud ja on lubanud seda teha ka edaspidi. Eelkõige pean silmas Husqvarna sarja korraldavat seltskonda, möödunud ja tulevaste Eesti meistrivõistluste korraldajaid ja koondist koos hoidvaid inimesi.
Kõik see töö on kandnud täna juba vilja – kasvõi selles osas, et läbi Eesti Jalgratturite Liidu toetab olümpiakrossi sarja tugeva panusega Husqvarna ning puhtalt sihtotstarbeliselt maastikuratta koondisele on õla alla pannud DB Schenker.
Sisetrekk, lastevõistlused Husqvarna sarja küljealla, UCI võistlused regulaarselt Eestisse etc etc. Nii paljut tuleks teha.
Kokkuvõttes mina olen seda meelt, et saab luua tingimusi. Siis peab tulema ka tulemus. Kas see tuleb varem või hiljem – seda teab vaid tuul. Võibolla ei tule üldse. Aga võibolla tuleb kiuste. Aga ma usun sellesse, et tõenäolisem on tulemuse tulemine sel juhul, kui on olemas head eeldused ja tingimused.
Kui tingimused on loodud, jääb üle loota
Kui rattasõit on cool, kui meil on ägedad vennad eesotsas ja kui toimuvad ägedad üritused, siis jääb üle loota, et selles äärmiselt konkurentsitihedas võitluses noorte vaba aja sisustamise nimel (kus konkureerivad kõik spordialad ja ka muud valdkonnad… “ma tahan saada youtuberiks?!?”)… et meie klubide uksest on juba sisse astunud või astub peatselt sisse see poiss või tüdruk, kellele meeldib rattaga sõita. Ja mitte ainult mööda maanteed (kuigi see on ka lahe), vaid kellele meeldib ka trikitada, kellel on julgust, kellel on osavust hüpata, sõita üle kivide ja kändude. Sõita nii, et kõigil jääb suu lahti. Ja kellel on suur teotahe.
Et treeneritel jätkub tahet ennast ja oma õpilasi harida, jagada teadmisi ja oskusi neid noori ja andekaid suunata ja aidata õige teeots kätte. Teinekord, mõnele poisile või plikale on õige teeots see, mis viib metsa! Kui seda talle kätte ei näita, siis ta seda ise ei pruugi leida…
Et me näeme neid aasta esinduslikumal võidusõidul, Eesti meistrivõistlustel stardis. Et me ei näe poisse ja plikasid vaid nädal enne EMV-d hüppeid ja rockgardeneid võistluspaigas harjutamas, vaid näeme neid ka regulaarselt selleks loodud sarja stardis oma oskusi näitamas ja igapäevaselt trennis neid oskusi arendamas.
Ja siis viimaks – kui kõik need tingimused on eeskujulikult täidetud – et siis saame kaasa elada eestlastele, kes sõidavad tipptasemel ja on omakorda eeskujuks neile junsudele, kes alles alustavad ja et neid alustajaid on selle kõige tõttu rohkem.
Keegi teine kuskil kaugel ei tee seda kõike meie eest ära.
Saame näha, kas meie kõigi ühiste pingutuste tulemusena õnnestub selle graafiku ots taas ülespoole sikutada.
