-13 kraadi ja 15 m/s tuul Rohuneemes (#686 X Tech Insulator)
Täna (5. jaanuar 2017) oli kodust töötamise päev, kuid juba hommikust peale kiskus vaikselt metsapoole. Lihtsalt selline möll käis akna taga. Teinekord on selline ekstra tahtmine ronida välja, kui on ekstreemsed olud. Ekstreemseteks võib neid täna nimetada küll, kuna valitses korralik külm, kuid veelgi enam – tuul puhus meeletult. Garmin näitas trenni lõpus keskmist -15, kuigi ilmajaam ütles Rohuneemes -13 kraadi olevat. Tuul oli aga kõva. Tuulekülma tabelijärgi vaadates – 25 kuni -27 kraadi. Võtsin suuna Rohuneeme tippu otse epitsentrisse, et leida see kõige-kõige külmem koht üles ja vaadata siis temaga tõtt.
Ma ei väida, et tegemist oleks millegi ekstra erakordsega – küllap on kusagil pidevalt külmem ja küllap pidevalt ka kõvem tuul ja küllap eksib neisse tingimustesse teinekord ka mõni inimeseloom ära. Aga ikkagi. Meie mõistes oli see parajalt eriline ilm. Seega võtsin oma fat’i ja sõitsin.
Rohumeeme tipus põrutasid jäised lained võimsalt vastu randa.
See vaade, mis Rohuneemel avanes – see oli võimas. Meie mõistes tohutud lained, kõrvus vilistav megatugev tuul ja kõik see kompott 15 kraadi alla nulli. Kui inimene sinna voogudesse heita – mitu minutit (või ehk peaks lugema sekunditega) läheks aega enne, kui hing kehast kuhugi sooja ära põgeneks? Selline küsimus tuli paratamatult pähe, kui neid jää-veeseguseid tummiseid raskeid lained vaatasin. Juba paari meetri kauguselt tundus ohtlik. Järsku kuidagi libastun ja olengi seal lainetes. Ma ei saa aru, kuidas need kalad seal sees…? Ei noh, ma saan aru küll, et kalad on kõigusoojased ja mediteerivad seal all kusagil, kuni vesi taas soojemaks läheb, aga ikkagi… külm on ju! Ja puud seal rannal. Otse avatud merele ja tuultele ja juurikad maaküljes kinni – ära peitu minna ei saa… Aga ikka elavad ja peavad vastu sellele kõigele. Loomad, okey, poevad urgu peitu ja kössitavad seal soojas. Ja pole häda midagi. Üldse mets on vaesemehe kasukas – see mõte tuli ka kohe pähe, kui rannalt metsa sisse keerasin. Kuulda oli, kuidas tuul ulus kõrgel üleval puude latvades, kuid minuni ei ulatunud. Hea rahulik ja mõnus oli nikerdada. Aeg-ajalt oli kosta puude naksumist, mis tuletas meelde, et tegemist pole tavalise ilmaga. Ühtegi inimeselooma jälge ma sellel sõidul ei näinud, küll aga jänese omi. Ikka kaks taga risti ja kaks ees pikuti.
Sihipärase treenimisesega pole siin midagi pistmist. Trenniks seda ei saa nimetadagi. Pigem natuke nagu see shamaanivärk.
Mingi aeg tagasi juhtusin raadiost kuulma, et keegi shamaan vastas küsimusele, et mis eristab tavainimest shamaanist. Ma muud ei mäleta, kuid ta ütles, et shamaanil on väga tugev side loodusega. See mulle meeldis. Sest. Kui mul on hea ratas. Kui mul on head riided. Kui ma olen terve. Ehk kui mul on igati hea olla. Ja kui ma siis sõidan rahulikult mööda metsarada, sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude; mööda suurtest puudest ja üle kraavide ja ojade – siis on mul kuidagi eriti hea olla ja see kõik annab midagi. Mingi lihtsalt hea tunde olla looduses. Sihipärase treenimisesega pole siin midagi pistmist. Trenniks seda ei saa nimetadagi. Pigem natuke nagu see shamaanivärk.
Jope on tehtud nii, et täiesti vaba on olla. Võib sõita kõige tehnilisemaid radu ja kuskilt ei sikuta.
PS – mõtlesin, et kirjutan jopest, kuid mis ma sest jopest ikka kirjutan. Lugu tuli hoopis sellest, kui mõnusalt end selles tunda on võimalik. Kui, siis vaid paari sõnaga: 686 X Specialized Tech Insulator on selline jope, mis on tehtud kõrgekvaliteetseid ja tehnilisi talve (ja talispordialade) riideid valmistava firma 686 poolt talvistele jalgratturitele. Specialized otsis üles maailma parima firma omas valdkonnas, rääkis neile ära, mis eripärasid on vaja jalgratturitel ja tulemus on käes. Soe, kerge, mugav ja hingav – jalgratturite väikeste kuid oluliste eripäradega jope tänasuguste ilmadega sõitmiseks. Väga nauditav.
