Kindlasti pole ma ainukene kellele ei meeldi metsas vaikselt sõita, juurikad tunduvad jube põrkavad ja tõusud on jube rasked…

Võiks muidugi lihtsalt kiiremini sõita aga samas ei jaksa ju koguaeg kiirelt ka sõita, et piisavalt lõbus oleks?

Teine variant on mootorratas osta, kuid see on läbi käidud tee ja tähendab see seda, et sellega tohib sõita ainult selleks ettenähtud kohtades, motikas teeb ilgelt müra, sa pead seda hooldama, remontima, kütust ostma ning sada muud häda.

Õnneks on viimastel aastatel tekkinud ka kolmas variant – elektrirattad.

Elektrirataste väljatulekul olin ma pigem negatiivselt häälestatud – Miks? Kellele? Milleks ?

Nüüdseks on mu arvamus nendest muutunud ja aastakese tagasi Erki Kuke rattaga poe ees tiirutades sain ka mina elektriratta pisiku sisse, lisaks on koledatest suurte akupakkidega kolakatest saanud ka silmale ilusad vaadatavad rattad ning paljudes meist lõunapoolsemates riikides on 50% müüdavatest ratastest justnimelt elektrirattad!

Ja nüüd jõuamegi sujuvalt antud artikli peategelase juurde – Specialized Turbo Levo FSR Comp 6Fattie

Tegemist on keskmisest vähe tõsisema elektrirattaga.

Pika käiguga ja jämedad Rockshoxi amordid ees ja taga, dropper post, 27.5+ laiad jooksud koos tõsise mustriga Butcher 2.8“ rehvidega (alla mahuvad ka 29“ jooksud),  4-kolviga SRAM Guide RE pidurid (spetsiaalselt elektrikatele mõeldud) koos suurte 200mm ketastega ning lühike stem ja 780mm lai lenks. Kõik kokku tähendab seda, et juurikaid, laskumisi ja hüppeid saab selle rattaga sõita PÄRIS suure hooga ning kui tavalise XC rattaga tunnen ma laskumisel üsna tihti, et enne tulevad ette pigem ratta piirid, kui enda julgus ja oskused siis selle rattaga on hetkel veel asi vastupidine, tunned, et ratas võimaldab sõita veel ja veel kiiremini, kuid enne saab hoopis endal julgus otsa.

Komponentide poolest on tegemist mudelirivi keskmise mudeliga, tippmudelil on näiteks carbon raam, XX1 jupid, Öhlinsi tippamordid, carbon jooksud ja muud ilusat ja kallist, kuid minu arvates ei ole elektriratta puhul komponendid nii määravad kui tavalisel rattal, sest odavamatest komponentidest tuleneva kaalulisa kompenseerib elektrimootor ning vähemalt käiguosa puhul ise eelistaksingi justnimelt odavamaid komponente – SRAM GX teeb oma töö ära sama hästi ning kuna elektriratta käiguosa kulub ka kiiremini, siis odavamad osad on ainult pluss.

Mis ta kaalub?

Rataste puhul rääkides ei saa muidugi üle ja ümber kõige „tähtsamast“ teemast, ehk kaal – see ratas kaalub täpselt 23.00kg (tubeless rehvid, multitool, XT pedaalid) ning 19.95kg ilma akuta. Seda kaalu sõites tegelikult väga tähele ei panegi, laskumistel on suurema kaalu tõttu ratas pigem isegi stabiilsem ja tekitab rohkem enesekindlust, kui kerge ratas ning lühikese stemi tõttu on ka esiosa kerge tõsta, kuid raskus tuleb välja kurvides, hüpetel ja näiteks üle palkide bunny-hopi tehes, kus on kõvasti rohkem vaja toorest jõudu, et ratas saada tegema seda, mida sa tahad ning lisaks tuleb amorte sättida natuke teistmoodi kui ma muidu harjunud olen. Ahjaa, ratta auto katusele tõstmine võtab samuti selja märjaks :)

Tõe huvides olgu märgitud, et algselt on elektrirattad euroopas seadusega piiratud 25km/h kiiruseni, millest tavalisele pühapäeva harrastajale on metsas sõites tegelikult piisavalt, kuid vähemalt minul hakkas Pirita kiiretel singlitel sellise kiirusega sõites üsna kiiresti igav. Koju jõudes suutsin väikese „häkkimise“ tulemusena piiraja eemaldada, nüüd pole probleem metsas ka 50km/h sõita.

Olgu lisatud, et selline tegevus ei ole päris 100% legaalne ning selliste kiirustega sõites tuleb ekstra ettevaatlik olla iseenda ja eelkõige teiste inimeste suhtes, sest selle tulemusena transformeerub ratas täielikult ning hakkab sõiduomadustelt Turbo reziimis sõites kohati meenutama rohkem mootorratast, kui jalgratast.

Kas on päriselt FUN?

See kuidas ratas kurvidest välja kiirendab, tõusudest üles ja laskumistest alla lendab, on lihtsalt nii FUN, et raske on sõita nii, et koguaeg ei oleks loll irve näol.

Mootoritootjaks on rattal Brose, mis annab välja 250W võimsust ning 90Nm! (võrdluseks olgu välja toodud, et mu tänavasõidu mootorrattal Ducati 696 on 69Nm!).

Mootor on äärmiselt vaikne ja sujuv ning üsna kiirelt tekib tunne, et sul on endal tugevad jalad, mitte mootor ei aita sind ning olen üsna kindel, et metsas sõites ei saa enamus inimesi arugi, et sa elektrirattaga sõidad.

Sõidureziime on rattal 3 ning neid kõiki saab lenksu pealt nuppudest sõiduajal muuta  – Eco, Trail, Turbo ning seda palju mingis reziimis mootor sind abistab, ning kui kiirelt mootor reageerib,  saad sa ise % haaval Specialized Mission Control appis muuta, lisaks näeb sealt palju sa ise sõidu jooksul watte välja punnisid, palju mootor sind aitas ning palju muud huvitavat.

Lisaks on veel Walk reziim, kus ratas sõidab ise kuni 5km/h – abiks näiteks ratta järsust tõusust või treppidest üles lükkamisel.

Üldistatult sõidureziimid teevadki seda nagu nende nimetus ütleb – Eco reziim annab sulle kõige pikema sõidulatuse paarikümne lisa Wattiga , ehk praktiliselt kompenseerib ratta kaalu.

Trail reziimis sõites tunned ennast nagu parimail päevil, olles just ära söönud kofeiini ja guaraana geeli ning Turbo reziimis sõites kiirendad sa kiiremini kui kiirendas Samuel Gaze Stellenboschi maailmakarika finishisprindis Nino Schurteri vastu.

Aku suuruseks on 504Wh, mis on väga kiirelt eemaldatav, mis tuleb kasuks näiteks kortermajade puhul, kus ei ole võimalik ratast garaazi laadima jätta.

Kui pikalt saab sõita?

Number üks küsimus, mida minu käest siiani küsitud, pikalt sellega siis ikkagi sõita saab? Raske on sellele konkreetset vastust anda, sest oleneb see nii mitmest eri tegurist – sõitja kaal, mis reziime kasutad, mis pinnasel sõidad, palju tõuse sõidad, kuid näiteks võin tuua, et minu  1h30min , 27km pikkune Turbo reziimis sõit Pirita metsas ja rattateedel kulutas ca 50% akut, ehk jämedalt peale 2 sõitu tundub,et minu käes peab aku ca 2,5-3h ja 40-50km.

Kokkuvõtteks tekib küsimus, et kellele seda täpsemalt ikkagi vaja on?

Kindlasti minu puhul ei asendaks see mu tavalist maastikuratast, tegemist on rohkem ikkagi „mänguasjaga“ ning trennideks kus pulssi üles ei taha ajada aga kui ma sõidaks ainult enda lõbuks, võistlustel ei osaleks ja mul oleks valida ainult üks ratas, siis suure tõenäosusega oleks see täpselt selline elektriratas, just nii palju mulle see ratas meeldib :) Antud ratas kuulub kahjuks minu isale ja enamus ajast hakkab see veetma Soomes, kuhu ta sobib ideaalselt.

Muidugi sobib ta hästi ka näiteks  lapsele või elukaaslasele osta, sest sellega sõites suudavad nad Sinuga koos trennis käia, ilma, et sa iga 100m tagant neid ootama pead. Lisaks mägistes piirkondades elavad inimesed, vanemad inimesed, vigastustest taastuvad või siis, mis seal salata, lihtsalt laisad inimesed.