Ma tean, kui palju on selle ratta kallal vaeva nähtud. Kirjutada sellisest rattast on juba paras väljakutse omaette. Sest tegemist on ühega, mis kuulub parimatest parimate sekka.

Kõigepealt ja kõige enne tekib küsimus – HT vs FS. Mina ja minu lähedasem sõpruskond oleme “FS-i rida” ajanud ikka päris ammusest ajast, võiks ehk öelda, et alates sellest, kui FS-id üldse XC-sõitmiseks kõlbulikuks muutusid. Aasta vist oli 2003, kui otsustasime koos Allar Tõnissaarega, et Pro Klubi 2004 aasta ratasteks saavad Trek Fuel 100 ehk Treki FS-i kõige kangem ratas.

Selline oli esimene tõsine FS, millega sai kõvasti furoori tekitatud ja võidu sõidetud.

Mäletan, et neid lõõpijaid ikka jätkus, et sellise kolakaga te küll kuhugi ei jõua sõita. Samal perioodil levis ju linnugripi kiirusel kõva-kahvli viirus. Ainus tippudest, kes minuteada kunagi pole kõva kahvliga sõitnud on Martin Loo. Millegipärast aga teda ei vaadatud – ta tuli korra Eestisse, võitis ära, mis ta pidi võitma ja läks “bundes-liigasse” tagasi. Aga seda ei pandud tähele, sest tema oli juba selleks ajaks piisavalt “välismaa rattur”. Meil ikka hoiti grammi kokku ja põrutati randmeid. Põhiline mantra, mida raiuti oli, et “Eestis pole seda vaja”. Seda kuuleb tänapäevani ja kõva-kahvli viirust kohtab samuti siin-seal.

Kuigi Eesti pole liiga suur riik, siis leidub siin ikka mõni koht, kus maapind päris sile pole. FS-i jaoks on siin kindlalt materjali, sõltub vaid tahtmisest see üles leida. Teiseks oleme me suures plaanis sile maa. Meil pole võimalik teha treeningut, mille käigus roniksime korraga rohkem, kui 1500m. Tavaliselt “ronime” pikema trenni jooksul 150-300m. Okey, mõni võibolla leiab kusagilt Võru metsade vahelt sellised rajad üles, et ca kuue-seitsme tunniga tuleks umbes paartuhat kokku. Kuid tõusud on meil kõik lühikesed, kõige pikemad ka vaevalt paar minutit pikad. Samas jalgeall on meil juurikad ja kivid ja mättad. FS on sellisele pinnale ju tegelikult nagu loodud – suurt kõrguste vahet ei eksisteeri ehk kaalu “miinus” ei pääse esile Sind pidurdama ning samas üle juurika lendab sujuvalt. Samuti treppi sõidetud kruusatee. FS on sealgi parem ja kiirem.

Ehk FS on parem juurikate peal kiiresti sõites siledal, on parem juurikate vahel ronimiseks üles ja on parem juurikate ja kivide otsas turnides alla sõites. Ehk FS on 3x parem igast asendist.

Aga miks siis üldse HT? Kui ma poleks mina, vaid keegi teine, siis ma võtaks HT juhul, kui ma oleks noor või väike või naine – või kõik kolm korraga. Ehk, kui minu absoluutvõimsus oleks piisavalt väike. Siis ma võtaks HT. Sest siis see “kiik” lihtsalt kalduks valele poole juhul, kui kasutaksin FS-i ja ma ei jõuaks seda “ringi ajada”. Teisel juhul ma võtaks HT siis, kui ma oleks tippsportlane ja läheks sõima-võitma maratoni maailmameistrivõistlusele, mille jooksul tuleks ronida 3000-5000 tõusumeetrit ca 100-120 km jooksul. Siis ma ka võtaks kerge HT.

Aga mina, selline nagu ma olen päriselt – vastus on lihtne – esiteks respekt selle vastu, mida nad on selle lihtsa ratta paremaks tegemisega saavutanud pluss uudishimu. Ma tean, kui palju vaeva sellesse rattasse on maetud. Paar aastat tagasi, kui tuli välja viimane Epic ehk Specialized’I XC FS-ratas, siis ütles mulle üks Specialized’i arendajatest ühes lõunalauas – HT-d on väga keeruline paremaks teha. Sest see on nii lihtne ratas! Ometi on seda tehtud “big time”.

Siin ma nüüd olen. Seisan samuti poe ees ja õnnelik oma kaua-kaua oodatud rattaga. Ma saan suurepäraselt aru, mida see tähendab, kui käes on see päev, millal Sinu ratas on kohal. Meile ka pole see “another day in the office”. Sest ma tean täpselt, mida Sa tunned, kui ma tavaliselt seal teiselpool kaamerat olen :)

Lõpuks jõuame ka ratta juurde

Algselt tehti uue raamiga HT-sid väga limiteeritud arv. Vaid Specialized’i brändiga sõitvatele olümpiasportlastele ning ka siis vaid parimatest parimatele nagu Simon Andreasson, Sam Gaze või Annika Langvad. Meie saime seda ratast esimest korda näha 2016 aasta suvel Hollandis, kuid kahjuks siis ei saanud sellega veel sõita. Rattad, millega tipud sõitsid, olid tegelikult veel prototüübid ning valmistama laiemalt hakati neid alles selle 2017 aasta veebruaris. Nii kaua lihviti.

Uus. S-Works Epic HT World Cup. Ehk siis 2018 (ehk MY18) mudeliaasta tegelikult juba.

Raam

Põhiline, mille kallal vaeva nähti oli loomulikult raam. See on eriliselt kergest ja tugevast nn FACT12m karbonist, mis on hoopis teine tera, kui nö tavaline karbon. Nagu ühes vabamas vestluses üks insener ütles: “it is goddamn crazy light!!!” Samas tuleb kindlasti ära mainida, et mitte ainult S-Works pole “grazy light”. Ka esimene uute EPIC HT-de nimekirjas ratas, mis on karbon raamiga – Comp Carbon – ka selle raam on kergem, kui eelmise põlvkonna S-Works raam. Ehk edasiminek on tohutu!

Raam on “riders first engineered”. See on sama tehnoloogia, mida kasutati viimase Tarmac’i juures. Ehk kõik raamide suurused (S-XL) on disainitud üksikult ehk arvestades igale suurusele eraldi välja materjalid. Ehk L-suuruse top-tube pole lihtsalt pikem, kui M-suuruse oma. Vaid M-suurus on õhem. Arvestatud on seda, et 55 kilose ratturi tunnetus rattaseljas peab olema sama, kui 190cm oma. XL raam ei saa olla “vedelam” ja S-suuruses raam ei saa olla kivikõva. Samuti on kõik suurused toodetud individuaalselt.

Raami “torud” on ka oluliselt “rounder shape”, mis muudavad raami oluliselt kergemaks, samas tugevamaks.

Eraldi väärib äramainimist värvimine – kui tavaliselt kulub värvi 80-100g, siis S-Worksi tarvis on värvi raamil mitte rohkem, kui 20g.

Kui palju raam kaalub? Me pole ise kaalunud ja kusagil pole avaldatud ka eri suuruste numbreid, kuid üldteada number on, et ca <800g. Kerge.

Geomeetriast

Kahvli nurk on lamedam (69,8 vs eelmisel 71 kraadi). Peab ütlema, et see on tähelepandavamaid muudatusi. Kahvel on pisut lamedam isegi, kui Epic FS-il (70,75 kraadi) ning ratas keskelt ettepoole mõõdetuna on siis isegi pikem, kui Epic FS. See väike muudatus teeb niiöelda otselaskumise kivide ja juurikate vahele oluliselt sujuvamaks ja seetõttu ka kiiremaks (turvalisemaks).

Chainstay on võrreldes eelmisega mudeliga sama, samas Epic FS-st lühem, mis tagab kiirema manööverduse.

Oluline on ka see, et head tube length on 5mm lühem, kui eelmisel mudelil. Hea uudis Kulhavy’le kindlasti. Seega ka stack on lühem.

Reach on 441mm vs 437 ehk uus mudel on pikem. Top tube on samuti pikem – 623 vs 620 eelmisel. (Räägin siin L-suuruses raamist).

Mida nende numbrite võrdlemine siis annab. Niiöelda maakeeli. Seda, et uus mudel on tehtud stabiilsemaks, kaotamata sportlikkust ja sportlikku agressiivset sõiduasendit.

Muud jupid

See on “rather special ratas” ja seetõttu ka kõik jupid vääriksid tegelikult tervet eraldi peatükki. Sest uus on pea-aegu kõik. Erilist tähelepanu väärivad uued Roval Carbon 29 SL jooksud, mille set kaalub vaid ca 1300g. Eelmised tippjooksud olid ca 70g raskemad.

Pidurid on uued – SRAM Level Ultimate, carbon hoovaga. Eelmine pidur sai palju kriitikat, loodetavasti on see parem.

Amort on uus, “vana hea” SID. RS-1 on kadunud. Jooksu vahetamine on lihtsam taas. Ning amort pole nii “vedel”, kuigi päris “vedel” pole ka RS-1 kunagi olnud. RS-1 on ikka väga hea amort – ta on tummine, hea “õlitusega” liikuvatel pindadel ning tema miinused tulevad välja vaid äärmuslikes tingimustes. See oleks nagu siis, et Sul on sport-auto ning Sa vahetaks selle tagaspoileri uue vastu, kuna “nad räägivad, et see uus on parem”. Parem kurvides alates 200km/h. Mitu kurvi Sa 200 km/h võtad? Ainus miinus, mida tavasõitja RS-1-e puhul tunneb on jooksu vahetamine. See on tõesti tüütus.

Kummid on uued. Uuenenud on mõlemad Specialized’I XC kummid – nii Renegade, kui Fastrak. Kusjuures uued on raskemad (ca 50g kummi kohta), kuid kuna uued on hoopis teisest materjalist, siis see kaaluvahe absoluutselt ei loe. Uued veerevad kergemini ja seda on tunda.

Tuuning: panin ette 36t (boost) 12s hammaka. Kui vanasti oli nii, et kuna tagumine suurim oli 42, siis vastavalt rajale tuli eest hammakat vahetada – kas 32 v 34 v 36 v isegi 38 – siis nüüd on minumeelest 36 ette ja tuld. 50 taga lubab Sind üles igast mäest ning 36/10 ja 90rpm = ca 45km/h. Rohkem vaevalt vaja on.

Raamikaitse: pange tähele, et vana plastikust kaitse on kadunud ja see on asendatud uue õhukesest kummist liimitava kaitsega. Kergem.

Pidurid: SRAM Level Ultimate: esimene kogemus on küll hea. Nad on vähem konkreetsed kui Shimano toodang ja see pole üldse paha. Lenks on 720mm ja on hea lai.

Tuuning: originaalis on peal uued Fastrak 2.1 (taga) ja 2.3 (ees) kummid. Ma vahetasin need uute Renegade 2.1 kummide vastu. Nii Fastrak kui Renegade – mõlemate muster on slightly muudetud.

Pudelikorv: ZeeCage II Carbon. Paremalt poolt võtuga, karbon; 28g ja pudelit ei kaota.

Uued jooksud: välja näevad tohutult massiivsemad, kui enne. Aga kergemad. Ca 1300g set, enne oli ca 1370g. Tähelepanuväärne on ka see, et pöia laius sisepinnal on nüüd lausa 25mm!

Üldse ei huvita, mida Sa siin sahmid ümber ratta. Parem magan.

Pedaalid: hea meelega kasutaks juba midagi uuemat (lihtsalt niisama!), kuid vana hea Shimano toimib ja minuteada pole midagi paremat olemas. Seega – ikka vana hea XTR.

Tuuning: gripid, mis on originaalis on vahetatud Specialized’I enda silikonist grippide vastu. Enam ei pea ESI-t kasutama, kui on enda oma ka.

Tuuning: pidurikettad vahetasin kergemate vastu. Enne oli nii, et 160mm – 102g ja 180mm – 126g. Nüüd on 2x65g. Võitu lausa 98g!

Et pidurilingid üle top-tube’I ei põrutaks, kui väike aps juhtub. Kasulik vidin, sest kole on vaadata kriimulisi raame ja igasuguseid koledaid raamikaitsevahendeid seal keset top-tube’i.

Tuuning: 11mm S-Works stem on vanalt rattalt ning kompuutrihoidik on Barfly. Mumeelest üks viisakamaid, mida MTB-dele pakutakse.

Ei midagi erilist. Lihtsalt elegantsed jublakad, mis hoiavad kaableid kontrolli all.

Aju – sama vana hea süsteem. Amort nagu ikka top SID – karbon krooniga. Tähelepanu väärib ka kummi rõngas raami ja amordi vahel. Hoiab ära vajaduse alumist kaelalaagrit liiga tihti vahetada.

Gripton Compound tähendab sootuks uut segu, mis on pehme ja “vedel”. Sellest saab juba näpuvahel veeretades aru. Kumm on pisut raskem, kui vanasti, kuid veereb paremini. Kahe, S-Works ja Control versiooni asemel on nüüd üks.

Sram Eagle 12s XX1-st on juba piisavalt kirjutatud – kõik vastab tõele – väga hea süsteem. Vaikne ja töötab. Võib ju mõelda, et käiguvahetus rattal on ikka veel omamoodi arhailine ja 100 aastat vana – hammasrattad lihtsalt rivis. Kuid see süsteem töötab ja on kerge.

Esimese jooksu polt: vaid 4g raskem, kui ülikerge (ja kallis) Carbon Ti toodang. Pole põhjust originaali vahetada välja.

Tuuning: Ma kasutasin enne juba New Ultimate posti, kuna see vetrub rohkem, kui originaal. Kerge on ka. Ca 150g, kui mälu ei peta. Sadul on vana hea S-Works Phenom 143mm (karbonrelsside- ja põhjaga).

Esimesed kaks tundi

Kõigepealt tuleb seda ratast vaadata rahulikult. See on god-damn simple! Mitte midagi ei ole ülearu. Ei ole kohta, kus käib teine käiguvahetaja, ei ole erilisi vigureid raami kujus. Ma ei ole suur fänn sellistel selgelt marketingi-lõhnaga erisustel, nagu näiteks GT “triple-triangle” või ka BMC-l on selline kolmnurk sinna ehitatud. Või kunagi oli Pinarello maanteerataste kahvel eriline kõverik. Samas Cannondale’I Lefty on absoluutselt omal kohal “veidrus”, kuna see on väga hea ja kerge amort. Aga see mulle meeldib väga S-Works Epic HT juures (ja Specialized’I juures üldse), et veidrusi, mida pole otseselt tarvis, ei tehta.

Teiseks, mis mulle väga sümpaatne oli selle rattaga sõites, oli vaikus. Või õigemini selline tummine müdin, mis kostis, kui üle kivide ja juurikate tuisata. Mitte ainsamatki kiuksu, loksu, plärtsu. Muidugi mängib siin rolli ka XX1 Eagle “siduriga” käiguvahetaja, mis hoiab kogu selle süsteemi stabiilse igas olukorras. Aga vaikus oli tähelepanuväärselt nauditav.

Kolmandaks loomulikult ratta, kui terviku kaal. Ilma pedaalideta, pudelikorvita ja tubelessina kaalub see ratas 7.95 kg. Kuigi ma pole näinud kunagi ühtegi proffi teiselt küsimas, et “hey dude, kui palju su ratas kaalub?”, ja arvestades, et kaal on selgelt kõige ülehinnatum komponent tänapäeva rattamaailmas tervikuna; siis juba nii kerge 2.1 kummide ja korralikus seades (mitte mingi weight-weenie gourmet-shopi 120mm karbonsadulaga ime-elukas, millega reaalses elus eriti midagi teha ei saa, sest see lihtsalt läheks katki) ratas on tähelepanuväärne. See on juba maanteeratta kategooria kaal. Ja see avaldub sõites igal sekundil. Kiirendades, kurvides, tõusudel jne – ratta kergus paneb selle lihtsalt liikuma ja see paneb silma särama ja toob naeratuse näole.

Aga hard-tail on hard-tail. Ta ei andesta Sulle midagi. Teed midagi valesti – sõidad vale juurika või kivi otsa – ta viskab Sind suurema apsu juures seljast. FS annaks andeks. Minu käes on üks lühike KOM Rohuneeme metsas – “laskumine Kelvingisse”. Tahtsin selle täna üle sõita. Seal pole muud, kui väga kiiresti kergest mäest alla ja üle takistuste sinka-vonka Kelvingi külani välja. Esimesel üritusel oli mul esimene “aju” sees ja ma sain kohe aru, et sellest ei tule asja. Sõitsin selle KOM-I eelmisel aastal S-Works Epic FS-iga ning ma mäletasin täpselt, kui julmalt tuli üle juurikate tuisata. Teisel üritusel lükkasin “aju” välja ja andsin tõesti kõik, mis sain. Ja sain paremuselt teise tulemuse. Sekundiga “pähe” oma eelmiselt ajalt. Vorm, mis mul tol korral kindlasti parem oli, ei mängi sellel lõigul erilist rolli.

Siit läheb see “Laskumine Kelvingisse”, millest juttu oli. Minge sõitke KOM üle.

Seega – kas mul selle ratta kergust arvestades on nüüd eeliseid? Eestis arvatavasti mitte. Mäletan, et mul õnnestus absoluudis kiireim aeg sõita paar aastat tagasi Kroodi kolmapäevakul (kogu tõe huvides tuleb mainida, et Erkit polnud kohal ja Neemela lõhkus keti). Tol korral oli tõesti hea minek ning nii julmalt üle kivide ma vist polegi enne ja pärast sõitnud, kui tol korral. Kas ma sõidaks sama kiiresti (sama vormi juures) ka selle rattaga? Usun, et mina mitte. Rada oli tehniline ja tõusu polnud. Ehk kokkuvõttes – et selle rattaga kiiresti sõita – selleks pead olema niiöelda suhteliselt arvestatuna veelgi kõvem mees, kui FS-iga. Osav ja tugev. Või siis noor / kerge või siis pikkade tõusudega rajal. Aga see viimane absoluutselt ei vähenda seda kaifi, mida tähendab ca 8 kilose korraliku MTB-ga sõitmine.

Hard-tail on hard-tail. Kivi on kivi. Valesti paned, viskab metsa. Õigesti paned – kõik on hästi.

Kokkuvõtte

Ma kiidan kõikide valikut, kes on otsustanud FS-i kasuks. Mitte mingil juhul pole nii, et uus ja kerge Epic HT on nüüd üle pisut raskemast Epic FS-st igas asendis.

Aga.

Esiteks see sulg-kerge kaal. Teiseks see lihtsus. Kolmandaks konkreetsus. Teatud inimestele võib see ratas olla parem, kui FS. Teatud rajal võib see ratas olla kõigile parem, kui FS.

On tähelepanuväärne, et nii lihtsat asja sai veel oluliselt paremaks teha. Pealtnäha lihtne asi on sisult ülipeen ja kaasaegse rattatehnoloogia viimane sõna. See väärib eraldi respekti.

Sest ta on god-damn simple & grazy light. Period.

What a beautiful morning for a first ride!