fbpx
Käisin sõitmasTehnika

Igaüks võib sõita Flandria tuuri!

Tüüpiline Flandria

Need kes siia lugema sattusid, teavad ilmselt kõik väga hästi, mis on Ronde van Vlaanderen ehk “Ronde” ehk siis Tour de Flanders. Vähesed võibolla teavad, et päev enne proffe saab selle raja kiftimad kohad läbi sõita igaüks, kes piisavalt vara ennast ära registreerib ja elamise leiab. Saab sõita nelja eri pikkust ca 70 km, ca 140 km, 170 km ja 220km. Kui pro’d ja pikim rahvasõit stardib Antwerpenist (pro’de sõit siis 270 km), siis harrastajate start ja finish on Oudenaarde’s — sealsamas kus pro’de finis.

Ma pole mitte mingil juhul maanteerattur, ainus mu maanteesõit oli 2002 aastal, 17 a tagasi Tartu Rattarallil. Peale seda olen tagasihoidlikult harrastanud maastikusõitu. Hiljem ostsin nn kruusatee-ratta Specialized Diverge ning mu sõiduharjumused siirdusid rohkem asfaldile ja kruusateedele. Kui Sulev tegi ettepaneku minna koos Belgiasse harrastajate Ronde’le, siis pikalt ei mõelnud — see pole mingi tavaline maantee-grupisõit, mida ma üldse ei oska.

Tavainimese jaoks võib Ronde läbisõitmisel saada kriitiliseks piisav treenitus enne sõitu. Ronde toimub aprilli alguses kevad-klassikuna ning Eestis sajab sel ajal veel lörtsi. Jalgrattatrenni teevad vaid paadunud harrastajad. Sulevi utsitamise peale tegin kiire treeningplaani, millest õnnestus kuidagimoodi ka kinni pidada. Vaatamata oma reisimistele ja kehvadele ilmadele sain siiski tagasihoidliku 250 km kokku, kaheksa trenni, tüüpiliselt 25 km, mõni pikem. Pigem rohkem tõuse kui veeremist, niipalju kui neid “mägesid” Viimsi kandis on. Seega väga kerge etttevalmistus. Nagu pealkiri ütleb, igaüks saaks hakkama.

Sulev oli ajaliselt väga hea plaani teinud. Saime korralikult sisse elada, päris võistlust vaadata ja veidi Belgias ringi sõita.

Esimene päev oli reisipäev, lendasime Brüsselisse rentisime universaalkerega auto (kuhu kaks ratast kohvrites taha sisse mahtusid) ning seadsime ennast B&B-tüüpi elukohta. Brüssel on Oudenaardele lähim suur lennuväli, ca 100 km autosõitu. Amsterdam jääb juba kaugeks, ca 250 km e. üle kolme tunni autosõitu. Meie elasime http://www.passadia.be/, naabermajas ööbis Norra noorte rahvuskoondis.

Teisel päeval tegime kerge 50km trenni, kuhu sättisime sisse ka Oude Kwaremont’i tõusu. Saime tuttavaks kivisillutisega. Autoga käisime vaatamas ka kurikuulsat Muur’i ja tegime põike ka Prantsusmaale, et ise ratta seljas ära proovida legendaarne Paris-Roubaix sektor Trouée d’Arenberg (km 162 – 2.4 km) *****.

Kolmas päev

Mina punase vestiga

Kolmas päev oli Ronde. Start on avatud mitu tundi, ühisstarti pole. Rahvas võtab seda harrastajate päeva väga rahulikult. Kõik annavad aru, et see on pigem elustiil, värske õhk ja imelised vaated, mitte mees-mehe vastu ülim pingutus, mis järgmisel päeval toimub.

Neljas päev

Haaghoek lõik, tõus u 3% kiirus kuskil 50 km/h (?)

Neljas päev oli proffide Ronde van Vlaanderen. Kogu nädal olid kõik Belgia ajalehed täis spekulatsioone, kes selle võistluse võidab, etteruttavalt — need kõik eksisid. Sest sõit on täis ootamatusi. Kuna sõitjad keerutavad seal Flandrias ringi, siis vaatasime võistlust kahes kohas, sh viimasel otsustaval 66m kõrgel tõusunukil e. Paterberg’is. Mis muud öelda, kui et oma silm on kuningas. Põhilised vaatamiskohad on varustatud ka suurte ekraanidega, kus kogu võstlust jälgida saab. Raja ääres oli hinnanguliselt umbes miljon inimest vaatamas. Rattaspordi popolaarsus on Belgias jätkuvalt tõusuteel.

Viiendal päeval sõitsime koju. Arvestage, et esmaspäeva hommikul on Brüsseli ümbruses kiirteedel ummikud ja tavalise ühe tunni asemel võtab sõit aega kuni kaks. Soovitan võtta mõlemas suunas otselennud, vähendab ratta mahajäämise riski ning võimalikke transpordividastusi.

Sõidust endast — lühim 70 km rada sisaldas 10 tõusu, nende seas kuulsad Oude Kwaremont, Paterberg ja Koppenberg. Kokku umbes 900 tõusumeetrit. Loomulikult jäi kripeldama, et ma 140 km ringi ei valinud, aga ka lühemal rajal nägi kogu selle Flandria ilu ja elu ilusasti ära. Oleks olnud see sõit sügisel, kui mingi VO2 põhi all, siis oleksin kindlasti pikema sõidu valinud. Mingil juhul ei tasu karta neid 50-100 meetri kõrgusi munakivitõuse. Omaette tähenduse omandavad need võistlustel, kus lühikesed ja kitsad munakivilõigud peagrupi tükkideks tõmbavad. Seal on need lõigud ülikriitilised kus selgitatakse välja võitja. Harrastussõidul on iga tõus oodatud vaatamisväärsus, kõrguste vahe pole nimetamisväärne, max 100 m vertikaali ja nendega saab igaüks hakkama.  Lihtsalt need munakivid. Mul jäi kergeim käik veidi raskeks seal järsematel ca 20% tõusulõikudel, seega kel vajadus ja võimalus, tasub ülekandeid kohandada.

Specialized Diverge

Tehnikast — sõitsin Specialized Diverge’ga, mis peaks antud sihtotstarbeks kaunis sobiv olema. Divergel on nn “Future schock”  lenksu-amort, ca 2 cm käiguga, see töötas munakividel halastamatult. Lisaks on kogu raam tehtud veidi andestavamaks kui “päris” tarmac ratastel. Sulev laenas mulle mingid kiired Roval carbon-jooksud (tänud talle selle eest!!!), millele lasin panna peale 28 mm Continental Grand Prix 5000 tubeless kummid, 5 bar rõhku sees. Viimased veeresid siledal asfaldil ülihästi, munakivide jaoks oleksin parema meelega kasutanud oma tavalisi kruusateekumme või pool bar’i välja lasknud. Sellel teemal võiks muidugi arutada lõputult. Sõita saab kõigega, igal valikul omad plussid ja miinused. Sama rattaga sõitsin ma eelmise Tartu Rattamaratoni, kruusatee-seadistuses.

Kokkuvõtteks soovitan ma minna Ronde’t uudistama. Flandria teed on ratturisõbralikud, kultuur on kõrge, loodus on ilus ja õlu on hea. Viimase osas soovitame seda https://www.kwaremont.be/index_EN.php

Jaak, harrastaja

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.