Kas ma väärin seda ratast? First ride – uus S-Works Tarmac SL6
Lootes tuvastada vastupuhuvat tuult, püüdsin leida teeäärest minu liikumissuunale vastupidiselt kaldusolevaid rohuliblesid. Ei olnud ühtki. Mõni eriti ennasttäis neist, oli sootuks liikumissuunas kõveriti. Damn!
New bike day
Plirts-plärts, käes on märts, kuid kevadet õhus tunneb vaid noor ja hea lõhnatajuga koer. Aga see ei loe. Sain uue ratta kätte juba mõni nädal tagasi ning enam ei pidanud vastu. Läksin ja tegin tiiru.
Tarmac on minule sümpaatne maanteeratas olnud väga pikka aega. Eriti seetõttu, et Tarmac on klassika. Venge jaoks tundun ma ise liiga aeglane ja Roubaix on liiga endurance (mis teistpidi on jällegi väga hea, sest Roubaixi geenidega Diverge on mu teine absoluutne lemmikratas – nn talvine luksusratas). Allez on samuti äärmiselt sümpaatne ja alu-raamiga Allez oli minu suksuks paljude tuhandete kilomeetrite jooksul. Eriti hinnatud ratas on uus Allez. “Not every superbike has to have a superbike price tag. Specialized Bicycles prove this with the Allez.” – see oli Bikeradari tsitaat. Aga tagasi Tarmacu juurde.
Tarmac on tegelikult väga kõva ratas ja sellega on võidetud väga palju võidusõite. Tarmacust pikemalt ning ka selle ratta võidud lugesin üles siin, kui käisime Rootsis ja selle sama rattaga esimese prooviringi tegime.
Set-up
See Tarmac ehk siis S-Works Tarmac SL6 saabus raamina. Tegemist on ca 730g kaaluva Ultra-Light versiooniga. Jupid olid mul eelmisest Tarmacust olemas ning peale läksid kõik samad jupid, va rehvid, maha võtsin power-meetri ning vahetusse läksid ka pidurid.
Nagu öeldud, siis kirjutasin uuest Tarmacust pikemalt siin, kuid neile kes lugeda ei viitsi, siis seitse põhilist aspekti:
- Nüüd on Tarmac lisaks ka aero
- Nüüd on Tarmac kergeim raam, mida Specialized toodab. Raami tegemiseks “mökerdati” omavahel täpset arvestust pidades (mida, kuhu, kui palju) 500 erinenevat karbon-lehekest. Eelmine Tarmac koosnes 300-st osast.
- Uus Tarmac (raam) on 25% kergem, kui eelmine
- Kahvel on 10% kergem, kui eelmine
- Sadulapost (integreeritud, aero-shaped), on 10% kergem, kui eelmine
- Igas suuruses ratas (49-61) on eraldi kokku pandud, et näitajad oleks samasugused läbi terve suuruste valiku. Igas suuruses on eraldi valitud karbon-komponendid.
- Iga suurus on läbinud eraldi aero-tunneli ning mõõdetud eraldi iga suuruse tuuletakistust ja tehtud vajalikud korrektuurid
Rehvid. Go tubeless, or go home
OK, see on selgelt liialdatud statement. “Open tubular” ehk uusimad clincher-rehvid on super veeremisega ning takistavad edasiliikumist minimaalselt. Ühe uuringu järgi on “open tubular” hetkel maailma kiireim rehv üleüldse. Ässad koos saateautodega sõidavad loomulikult tavaliste tubularidega (kergemad jooksud). Aga mulle meeldib tubeless. Sest tubeless on enam-vähem sama (vbolla ca + 3 watti kahe rehvi peale kokku) veeretakistusega, tubeless võimaldab vähem rõhku panna ning last but not least – terve projekt on lihtsalt seksikas! Me räägime siin ju maanteerattast. Kogu see värk, alates pöia kodaraaukude kinnipanemisest, tubeless vedelikuga jändamisest etc. See lihtsalt on teise tundega tegevus, kui “boring” sisekumm sisse ja valmis.
Uuringud näitavad, et ca 120 psi on kõige parema veeremisega, kuid mina täna panin 6 bari ehk ca 87psi’d ehk võimalik, et veeresin 4 watti kahe rehvipeale aeglasemalt, kui 120 psi-ga oleksin veerenud. Aga mugavus maksab ka midagi ja just seepärast on mul all ka 28-sed kummid. S-Works Turbo 2blissReady 28mm, to be exact.
Varsti peaks väljas olema ka 26mm S-Works Turbo 2blissReady. Suvel sõidan kindlasti siis nendega.
Drivetrain
Kas Sram Red eTap või Dura-Ace Di2. See on (tänaseks juba) igivana küsimus. Kui pro-touri vaadata, siis vähesed sõidavad e-Tapiga ning kui augustis uut Tarmacut testisime, siis samuti DA-ga. Ja see muidugi on veatu. Mis pro-touri puudutab, siis ma arvan, et seal on “rahad mängus” ja Shimano annab kõigile DA-asjad tasuta peale + maksab juurde, kuid tegelikult me seda ju ei tea. Jah, ma sõidaks täna ka DA-ga, kui otsast alates valiksin, kuid seda eelkõige sellel põhjusel, et eTap’ga olen juba pikalt harjunud. Ühtegi viga ma eTapil küll ei näe – kui siis ehk ta on pisut-pisut ümmargusema ja aeglasema vahetusega, kuid Shimano, mis töötab niivõrd selgelt, konkreetselt ja kiirelt nagu Porsche PDK käigukast sport-plus reziimil.
Taga on mul 28 hammast ja ees 52/36. Ehk selline keskmine tsainikute esimene hammakas – loodetavasti saan sellega Le Etapi mägedest üles, kui peaksin seda sõitma minema ka sel aastal.
Jooksud – CLX50
CLX50 on uusimad aerotunnelis välja töötatud ning laia pöiaga) Specialized’I oma brändi Rovali alt tulnud jooksud pärast CLX64 ilmumist Venge alla ning CLX32 jooksude turuletoomist. Ehk CLX50 on keskmine – minu hinnagul just see, mida meil Eestis tarvis on. Sama valikut on ka pro-touri sõitudel kõige enam näha.
Set CLX50 tubular jooksud kaaluvad 1230g, ning clincher siis vastavalt pisut rohkem.
Olgu öeldud, et pöia teibi ärakoorimisega ning tubeless nuppudega asendamisega võidab ca 60g.
Crank – Sram Red.
Sram Red crank (172,5mm), 110 auguvahe ja 52/36 hammastega on selline tavaline harju keskmine. Powermeterit ma enam kasuta (küll aga innustan kõiki teisi). Powermeter on väga vajalik, kui tahta kiiresti sõita. On palju arvamusi kuulda, et “lõpetage ära”, ma joon paljast vett, söön makarone, käike vahetan trossi tõmmates ja sõidan ilma pulsivöö ja powermeetrita – ja ikka olen kõva mees. Pea-asi, et sõidad ja see on kõige tähtsam, kuid kui tahta tänapäeval võitude peale konkureerida, siis tuleb sellest powermeetri “jamast” vähemalt mingil tasemel aru saada. Period.
Aga jah – mina kasutasin powermeetrit mitu head aastat – eelkõige siis, kui end traavelhobuste kombel Cape-Epic’ks piitsutasime. Sain omad (mulle täiesti piisavad) 340w / 20 min average kätte ja seda vaid tänu teadlikule treeningule koos powermeetriga.
Ja muuseas – 44g on ratas kergem originaal Sram Red vändaga ehk ilma powermeetrita.
Pidurid
Uuel raamil on Direct Mount pidurid, mis minu rattal on Dura-Ace’I grupi valikust. Nüüd on Sramil ka olemas omad, kuid talvel veel polnud. Direct Mount pole seal mitte niisama moe pärast, kuid selline valik võimaldab kahvli juures “aeromat” seadistust (pidurid on muu raami suhtes “üleval pool” ja rohkem integreeritud) ning ka suuremat tire-clearance’t. 28mm rehv läheb alla – no problem. Ka laiale pöiale. Enne (eelmisel Tarmacul) nii ei olnud.
Muud komponendid
Handles like a dream
Niiviisi ütles meile Specialized’i insener ja jah, seda ta teeb. Kui eelmine Tarmac tundus vahetevahel isegi natuke natuke närviline, siis see, uus tundub rohkem kontrolli all olevat. Uus Tarmac oma kergel minekul jõnksutab tõusul rohkem, kuna iga väikegi vajutus liigutab ratast edasi ja jõud ei sumbu mujale, kui ainult edasi liikumisse. 28mm rehviga on kurve võtta turvaline ja kiire. Mulle meeldib kiirelt laskuda ja kiirelt kurve võtta. Tarmacu raamil tundub see kõik turvaline ning kontrollitud. Vaadata tuleb vaid, et mis pinnasel parajasti asud, kas tee on märg või on teel liiva.
Vändata tuleb muidugi ka
Selline hetk, nagu loo alguses kirjeldasin oli täna korraks, kui tundus, et minek on eriti kerge. Jõudes oma tiiruga Randvere teele, puhus tuul tugevalt tagant. Sõitsin mõnisada meetrit ning keerasin isegi tagasi, tahtes tervet seda lõiku korra “täiega” proovida. Jah, alguses oli hea, vaatan 43…44…46 km/h. Mõnus. Siis aga lõppes tagant-tuul ning oligi see hetk, mida esimeses lõigus kirjeldasin. Ehk tööd tuleb ikka teha. Treeningplaan on mul jäänud selliseks nagu ta on ning püüan nädala sees tegemata tööd nädalavahetusel tasa teha. Olen kolm nädalavahetust igal laupäeval vähemalt 3h sõitnud ning siis pisut ka pühapäeval. Nädala sees on aega nii kuramuse vähe! Kus on “ride first, work later”, ah? Aga need trennid olen ma siis sõitnud natuke intensiivsemalt ka ja ka tänane keskmine pulss tuli sinna 150 kanti. Karta on, et nii võib asi lõppeda sellega, et nagu Molevil, kes sõidab juba 20 aastat trennis ja võistlustel ühe ja sama kiirusega. Vähemalt nii räägitakse. Aga kui talle meeldib, las sõidab! Pea-asi, et sõidab!
Ja madala pulsiga mahtu-mahtu – mis mahtu?!? Erkki Raasuke ütles ükskord trennis, kui tal taga rippusin, endal keel vestil, et “me vanad mehed juba, mis mahtu me siin enam teeme!” ☺ Nii on!
Kas ma väärin sellist ratast?
Kas ma väärin sellist ratast? Kas ma väärin samasugust ratast, mis alles möödunud reedel E3 Harelbeke võidusõidul Niki Terpstra kasutada oli ja mis BMC ässadele Avermaetiga eesotsas mütsi pähe tõmbas? Kas ma väärin ratast, mis on IGA VÄIKSEMAGI komponendi osas hetkel maailma absoluutne tipp? No vabandage väga – as a rider – no way.
Mingil ärikoolitusel kunagi ammu öeldi – iga inimene VÄÄRIB just sellist palka, nagu ta hetkel saab. Punkt. Minumeelest hästi öeldud. Ma arvan sama.
Aga üleüldse – mis küsimus see selline on.
Mõningad PS-id
PS – ratas tuleb pärast tänase ilmaga sõitmist kindlasti puhtaks pesta. Selle jaoks installeerisin isegi sooja vee kraani otse õue. 6 minutit ja ratas oli nagu uus. Kuidas? Kirjutasin sellest juba 2016 aastal siin! Selles osas pole küll maailmas midagi olulist vahepeal juhtunud!
PPS – mida võtta kaasa esimesele sõidule uue rattaga. Mina võtan tavalised kuuskandid, sest nendega on ikka kõige mugavam käike reguleerida ja sadulaposti tõsta / langetada. Ja muidugi tuleb taas meeles pidada, et sisekumm ja balloon tuleb maanteerattaga alati ühes võtta. Ma topin kõik vajaliku taskusse. Sadula-alused kotid (jah, justnimelt KOTID) – vabandust, aga need pole minu jaoks!
PPPS – eriline tänu meie super-mehaanik Vovale, kes sellise lahenduse välja mõtles. Ta mõtles selle välja muidugi Merike Koort’ile, kes on meie hea klient, kes samuti uue S-Works Tarmacuga juba täna ringi vurab. Ma väga vabandan Merike – nüüd Sa pole ainuke, kellel selline ilus lahendus on. Ikkagi EV100 ju!
PPPPS – kui palju siis uus ratas kaalub ka? Vähe! :)