Ronde van Vlanderen: Paterberg

Võib üsna kindel olla, et munakivid defineerivad olulise osa keskmise belglase olemusest. Vähemalt põhjabelglase oma.  Nii nagu eestlase maa on mets, meri ja soo, siis nende maa on selline, kus põldude ja külade vahel jookseb munakivisillutis. Kui Andres korjas siinmail kivid põldudelt ja viis ühte hunnikusse, siis Belgia talumees astus sammu edasi ja tahus kivid neljakandiliseks ning laotas teele. Igale poole üle terve Belgia.

Koppenberg, tüüpiline Flandria külavahetee
Koppenberg, tüüpiline Flandria külavahetee

Ronde van Vlaanderen’i võib tõlkida kui ringreisi ümber Flandria. Flandria on Belgia põhjapoolsem piirkond, kus emakeeleks on hollandi keel. Aga kohalike sõnul on olemas ka selline murrak, mida hollandlased ei jaga. Lõunas on prantsuskeelne Wallonia, mille suurus on 2/3 Belgiast, kuid ca 1/3 rahvastikust. Mäletate, mõned aastad tagasi oli nende vahel suur jama, räägiti isegi iseseisvate riikide loomisest. Üks põhjustest oli majanduslik, kus flaamid (Flandria) süüdistas lõunapoolseid naabreid laiskuses ning majanduslikult nende kukil elamises. Praeguseks on aga olud rahulikud, belglased saavad aru, et neid on isegi vähe, milleks siis veel omavahel tülitseda. Vähemalt nii arvas meie koduhotelli majaperenaine.

Paris-Roubaix ja Flandria tuur – need kaks sõitu on tähtsaimad ühepäevasõidud maailmas, kaks viiest monumendist. Need klassikud on sama olulised, kui suurtuurid, sama tähtsad või tähtsamadki veel, kui maailmameistrivõistlused. Kes võidab ühe neist, võib piltlikult öeldes ratta seinale riputada ja olla kindel, et tema nimi on suurte tähtedega suurde jalgrattaspordi ajalukku kirjutatud.

Kohal on absoluutne maailma rattaspordi eliitseltskond. Iga jalgrattur, kes stardib ühel neist monumentidest on suur jalgrattur. Jalgrattur suure tähega. Juhuslikke tüüpe neil sõitudel stardis ei näe.

See kõik, mis toimub nende sõitude ümber on samuti tohutult suur. Jõudsime oma hotelli ning perenaine küsis, et kas soovite reisiväsimuse leevenduseks üht väikest õlut? Ütlesime miks ka mitte… ning lauale toodi Kwaremonti nimeline kohalik õlu. Oude Kwaremont on üks olulisemaid tõuse Flandria tuuril. Selle õlle alko-% on 6.6, mis on Kwaremonti tõusu peamise osa keskmine tõusunurk ning serveerimiseks toodi lauale klaasid, mille jalal oli munakivisillutise kaunistus ning lisaks ka jalgratturi kujutis.

Kohaliku õlu nimi on Kwaremont. Alkoholi 6.6%, mis on Kwaremonti tõus. Munakivid ja jalgrattur õlleklaasi jalal.

Ühesõnaga, Sa satud Flandrias suvalisse hotelli ja tahes-tahtmata leiab rattamaailm Sind hetkega üles või vastupidi. Vältida rattasõidu kultuuri on Belgias kevadel viibides võimatu. Meil oli väga hea meel – oleme õiges kohas.

Paris-Roubaix vs Flandria tuur

Paris-Roubaix või Flandria tuur – mul oli aastaid soov ühte neist oma silmaga näha. Kuigi mõlemad on gigantsed võidusõidud, olen alati lemmikuks pidanud nädal varem toimuvat Flandria sõitu. Võibolla seepärast, et Paris-Roubaix on lihtsalt nii kuulus juba niigi. Paris-Roubaix’i võidusõit peetakse tänavu 117. korda, Flandria oli 103-s. Olemuselt on need sõidud erinevad, Paris-Roubaix on suures plaanis sile, Flandria tuur seevastu korralike põntsudega. Kuulsaimad neist on juba mainitud Oude Kwaremont, Koppenberg, Paterberg, Muur ja teised. Max tõusunurgad ulatuvad kuni 22%-ni ning mitut neist võetakse mitu korda. Palju toorest jõudu läheb tarvis, et neid mitte väga pikki, kuid piisavalt järske ning raputavaid lõike sõita. Pea alati selgitatakse nendel lõikudel ka võitjad. Keegi läheb eest, keegi jääb maha. See teebki selle sõidu pealtvaatajatele tohutult atraktiivseks.

Meie plaan oli laupäeval osa võtta rahvasõidust ning pühapäeval siis peaetendust esiridadest jälgida.

Laupäev

Mina valisin laupäevaks 140 km pikkuse sõidu. Sõber Jaak Ennuste, kellega koos selle reisi ette võtsime, valis lühema, ca 70-se võimaluse. Mis seal salata – 140km tundus mulle pikk. Mõned aastad tagasi oleksin olnud julgem, kuid sel korral oli väike jänes püksis. Tegime küll Jaaguga treeningplaani, mida järgisime, kuid tegime seda tööde-tegemiste kõrvalt ning külmas Eestis. Välislaagreid all polnud, lume pealt otse. Et millega on siis tegu? 140 km ning munakivid ja tõusud. Pikim trenn sellel kalendriaastal on olnud natuke vähem, kui 100 km ning seda meil siin siledal. Aga ma tahtsin pikemat sõitu seepärast, et saaksin sõita kõiki kuulsaid tõuse. Aga kartus oli asjatu.

Oude Kwaremont'i tõusul
Oude Kwaremont’i tõusul

Seal on rahvasõidud korraldatud nii, et startida võid kella 7-st kuni 9-ni – mine millal soovid. Osalejaid on 16 000 (!). Ma arvan, et kui tahta päriselt ka võidu sõita, siis tuleb minna kindlalt kell 7 starti ning siis hagu anda. Aga milleks? Ma ei tea, kuid ma ei usu, et kohalikke just palju oli, kes nii tegid. Kõik on rahulik. Rahvas on aru saanud, et võidu peale sõidetakse pühapäeval. Ja võidu sõidavad need, kellele see on töö ja kes selle eest palka saavad. Kes peavad ise stardinumbri ostma, neid ei sunni keegi võidu peale sõitma. Ja nii oligi.

Mina startisin 5 minutit enne üheksat ning sõitsin tempokalt, aga mitte ka liiga. Paar km pärast starti olid kaks ratturit end ühes kurvis pikali visanud – mõtlesin, et näed siingi juhtub. Aga see oli erand.

Sõitsin tempokalt ja ühtlaselt. Munakividel püüdsin hoida parajat hoogu, kuid see oli keeruline. Sain aru, kui palju powerit tuleb rakendada, et üle kivide „lennata“. Nii nagu nad räägivad, et tuleb teha.

Peatusi ei teinud ühtegi. Tõusud sõitsin üles (jah, see oli teema, sest rahvas rääkis, et kõik ei sõida – aga see polnud probleem). Nautisin iga kilomeetrit, iga tõusu ja iga laskumist. Mul on hea ratas, head jooksud ja head tubeless 28mm rehvid. Ratas jooksis kiirelt ja mõnusalt. Rehvirõhu oleksin pidanud panema 0,5 bar’i vähem – sõitsin 5.5-ga. Oleks võinud 5 olla. Aga see ei lugenud. Ikka oli mõnus.

Alati oli kellegagi koos sõita, alati oli, keda jälgida. Alati sai mööda sõita ja alati ümbrust ka jälgida. Igav polnud kordagi. Belgias on väga tihe asustus ning sõit viis muudkui linnast linna ja külast külla. Kogu aeg keeras kuhugi. Otse oli natuke aega vaid lõpus. Minu aeg oli umbes-täpselt 5h, 140km ja 1850 tõusumeetrit. Viimased 13 km siledat saime kokku mõnusa pundi ning neljakesi tegime kõik koos tööd ning see tundus juba nagu võidusõiduna.

Pühapäev.

Plaan oli telekast hommikusöögi kõrvale võistluse starti ja esimest osa vaadata ning siis minna rajale. Valisime kaks kohta – Haaghoek’i munakivisillutise (pikema) ning Paterbergi – seda võeti kaks korda.

Haaghoeki tõusul, mida võeti ca 40 km/h, #thewolfpack’i vedamisel

Mul pole mõtet proovida seda etendust siin kirjalikult edasi anda. Ma pole nii andekas kirjutaja. Niikuinii ei suuda ma edasi anda seda tohutut energiat, mis pealtvaatajatelt vallandus, kui grupp Paterbergi võttis. See mitmeid nädalaid vaikselt üleskerinud „palavik“ oli lõpuks oma kulminatsioonini jõudnud. Tohutu hulk rahvast karjumas ära oma viimast hääleraasu, superstaarid paari meetri kauguselt möödumas. Keegi võidab oma elu suurima võidu ja keegi kaotab kõik. See oli väga vinge tunne, kuid Sa tead, et siinsamas Sinu nina all kirjutatakse sel hetkel suurt ajalugu.

Avermaet ja teised Paterbergil. Foto: Jaak Ennuste

Suurelt ekraanilt sai jälgida, mis toimus enne ja mis toimub pärast. Hinnanguliselt on rajaääres 750 000 kuni 1 miljon inimest. Vabu kohti raja ääres leidus, kuid mitte palju. Pileteid ei müüdud – kõik on rahvale kättesaadav.

Kokkuvõte

Flandria tuur oli minu bucket-listis aastaid ning ma olen väga rahul, et seda sain sõita ja kogeda. Rohkem kui 100 aastaste traditsioonidega suured võidusõidud ja suured võidusõitjad – rahvus- ja rattaspordi kangelased – need on kõik seal käeulatuses. Kui oled seal, tunnetad seda iga oma keharakuga. Ja kui Sulle rattasõit meeldib, siis see on koht, kus olla.

Tänud Jaagule hea reisiseltskonna eest, kolleegidele poes, kes sel ajal tööd tegid, kui mina Kwaremonti (nii õlut, kui tõusu – mõlemat) nautisin.

Lisan väikse galerii reisist tervikuna:

PS – Paris-Roubaix toimub juba järgmisel nädalavahetusel.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.