fbpx
MTB KoondisSulev

Eesti MTB koondis: 2017 Euroopa meistrivõistlused (XCO)

Tegemist on Eesti MTB-koondise elu kajastava mitteametliku blogiga, milles tahan avada pisut tausta ja köögipoolt. Loodan, et on huvipakkuv neile, kellele läheb korda sellise ülilaheda ja loodussõbraliku spordi, nagu seda on maastikurattasõit, areng Eestis.

Eesti koondis käis EM-il järgmises koosseisus:

  1. Martin Loo – ME
  2. Markus Pajur – MJ
  3. Karl-Brent Premet – MJ
  4. Mari-Liis Mõttus – NU
  • Karmen Reinpõld – treener
  • Erki Kukk – mehhaanik
  • Sulev Lipp – manager

Juba enne eestikaid oli parajalt kiire.

Pakkisime kõik asjad enne ära. Valgehobusemäelt olid võtta vaid sportlaste rattad ning Erki & Co hakkas kohe Itaalia poole liikuma. Sõit sinna võtab teadupärast 24h+ ning kohal tahtsime olla teisipäeva hommikul. Kõik sujus. Meie pidime Malpensa lennujaamas ootama vaid paar tundi ning kogu killavoor Eestist jõudiski kohale, korjas meid peale ning pärast kahte tundi sõitu olime kohal AirBNB majutuses, mille Karmen oli broneerinud.

Lennujaamas pidime ootama vaid paar tundi, kuni kogu meie crew Eestist bussiga kohale jõudis.

Meie päralt oli maja Iseo järve ääres. Imeilus “Itaalia saladuslikuks aardeks” nimetatud 65 km2 ja 251m sügavune järv. “Iseo is not the most famous of the Italian lakes, but it could be the most charming“, on selle kohta öeldud.

Meie ööbimine oli EM-i toimumiskohast ca 40 minuti autosõidu kaugusel, seega teisipäeval enam rajale ei läinud. Poleks jõudnud korralikult vaadata.

Kohal: meie elupaik järgmiseks nädalaks

Olime reisist parajalt väsinud ning tegime lihtsalt väikese tiiru kohapeal, et reisiväsimust välja kerida.

Õhtune “jalutuskäik”: Itaalias pole vist kohta, kust ei avane imeilusad vaated ja kust ei lähe nauditavad rajad. Vaade Iseo järvele.

Kolmapäev

Kell 8 hommikusöök, 8.30 liikuma, hiljemalt 9.00-9.15 rajal. Selline plaan meil oli ja see toimis.

Kohale jõudsime õigel ajal ning vastu võttis meid tiimialal kiri: “Estonia”.

Kohale jõudsime õigel ajal ning vastu võttis meid tiimialal kiri: “Estonia”.

Rada

Rada oli see põhiline, mille ümber kõik järgnevad päevad põhisumin käis. Sest seal asukohas (Darfo Boario Terme) polnud enne ühtegi XCO sõitu toimunud ning kõigi jaoks oli tegemist uue kogemusega. Teadupärast pidi EM toimuma üldse Türgis, kuid napilt 2 kuud enne toimumiskuupäeva, muudeti asukohta.

Rajameister tundus olevat vana rattamees. Või pigem enduro või DH mees. Võis kujutada ette, et tema mõte liikus sedamoodi, et “teeme ülimalt tehnilise raja esiteks ning sinna juurde veel võimalikult palju tõusumeetreid samuti, kuna tegemist on ju XCO-ga ja mitte enduroga”.

Pärast Jolanda Neffi crashi pandi dropp kapitaalselt kinni.

Kolmapäevase trennipäeva jooksul kuulsime pidevalt sireene, pidevalt viidi ATV-de ja Land Rover Defenderiga rattureid rajalt haiglasse. Suuremate case’ide puhul maandus ja tõusis helikopter. Tuntumatest nimedest Jolanda Neff, aga ka mõned hispaanlased (kes ju võiks osata sõita), venelasi etc. Paljud viidi minema.

Samas tuleb tunnistada, et neile, kes oskasid, polnud tegemist erakordse rajaga. Julien Absalon tuli igalt poolt alla nii, et kõik tundus ülimalt lihtne. Umbes vist nii võib öelda, et ca 20% ratturitest oskas perfektselt, ülejäänud osa võis jagada 50/50 – kes oskas kuidagi, kes ei osanud üldse. Ühe raskeima laskumise alla kivile oli kraabitud “crash-count” ja siis jooni kivi täis veetud.

Eraldi peab välja tooma, et hoopis teise tunde (ka treeningul) tekitas see kui Sul publik palistab rada kahelt poolt ning kõik vahivad suud ammuli ning ootavad actionit. Sellega peab olema harjunud, et seda mitte tähele panna ning et see “pilgud peal” sõitmine põlve juba enne rasket osa värisema ei võtaks.

Asi lõppes sellega, et üks dropp, mis oli tõesti ehk liiga kõrge tehti ca 50cm madalamaks (alles jäi siis vaevalt 75cm kõrgune) ja ka paar teist kohta ehitati ümber. Nii öelda lühendati “kukkumist” alumisele osale silla ehitamisega. Nimetatud dropi kõrgemat versiooni sain vaid mina proovida ning see mul ei õnnestunud. Hoog oli liiga väike. Teised seda proovida ei jõudnudki. Rohkem ka mina proovida ei saanud, sest dropp läks kinni ja ümbertegemisele. Hilisem, madalam dropp oli aga lihtne, pärast seda polnud chicken-line enam teema. Enne sõideti 90% chickenit ning vaid väga üksikud võtsid suurt droppi üldse katsetada.

Kolmapäeval õnnestus Markusel ka maoli anda, kusjuures seda näiliselt lihtsas kohas – vahetult pärast rasket osa. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud – terav kivi oli põlvelt naha lahti lõiganud ning haav vajas õmblust. Muidugi see haigaskäik ja kõik muu oli paras katsumus. Kohalik haigla oli rattureid täis, aga arstidel kiiret loomulikult kuhugi ei olnud. Lisaks keelebarjäär. Keegi inglise keelt ei räägi. Haiglaskäik oli paras piin ning lõi esimese mõra meie EM-i õnnestumisse.

Õhtul oli veel esindajate koosolek, kus (nagu tavaliselt) räägiti, et mitu ringi tuleb sõita, kuidas kujuneb dopingukontroll ning muid detaile. Midagi erakordset esindajatele teatada polnud.

Soliidne värk. Ikkagi EM.

Võistlused

Kõigepealt eliminator. Eliminator on selline asi, kus sõidetakse ca 700m ringil (flat, seekord). Tehniliste takistustega. Üks ring. Brent soovis seda sõita, kuigi see oli reede õhtul ehk vahetult enne järgmise päeva hommikul toimunud põhivõistlust. Aga me olime nõus, kuna teadsime, et Brent soovib teada, kuidas ta konkurentsis Euroopa eliminaatoris vastu peab. Tal on hea kiirendus ning tehnika ja kindlasti pole sellel imelikul alal kõige kehvem mees platsil. Andsin talle oma ratta, HT, kuna see on kergem ning parema kiirendusega.

Brent ja Erki starti ootamas

Brent oli tubli, sõitis kvalifikatsioonis välja 14. aja. Startijaid oli ca 50. 32 parimat said edasi. Seega Brent sai kindlalt edasi. Pärast kvalifikatsiooni sai Erki veel kiirelt oma kummivahetusoskusi testida, kuna trepilõigul oli tagumine kumm saanud läbilöögi, mis aga ei takistanud lõpetamist. Ratas pidi ca 10 minutiga taas valmis olema.

Edasi läksid asjad nii, et igas sõidus oli neli startijat ning kaks parimat said edasi. Brent oli oma sõidus kindlalt teine, seega 16 parima seas oli koht olemas. Järgmises sõidus läksid asjad aga tõsiseks, tundus, et nüüd jäid alles vaid eliminaatorile keskendunud sõidumehed. Sprinterliku kehaehitusega. Stardis oli Brent + 3 sakslast ning seal enam polnud varianti. Brent kindlalt neljas ning pakkisime asjad. Koha saime teada, nüüd oli vaja ruttu puhkama minna. Kokkuvõttes siis (aega ka arvestades) oli Karl Brent Premet sel EM-il 13. Tubli!

Laupäev ja XCO MJ ja NU

Markus sai Erki ratta, kuna kukkumine oli jäänud “kõrvade vahele” kinni ning FS oli sellel rajal kindlalt turvalisem. Eelmisel päeval sai FS-iga harjutada ning testida mõlemat. Me ei tahtnud peale suruda ühtegi otsust – sest uue rattaga harjumine võtab aega ja jätsime valiku Markuse otsustada. Testsõidud näitasid seda, et valik on kindlalt FS ning, et ka Renegade kummidest jääb siinsetel kividel väheks, peale läksid Fast Trak’id ehk pidamise osas järgmine aste.

Võistlus ise algas küll hommikul 9.30 (Mari start kell 3 päeval) kuid toimus meeletus palavuses. Need pole vaid meie hinnangud – ka Šveitsi koondislased postitasid hiljem Instasse pilte võistlustest ning iseloomustuseks üks sõna – sauna!

Teate kindlasti juba, kuidas meil läks. Brent 53. Markus 63. Mari 24. Poiste sõidus lõpetajaid 77 (startijaid 85); Mari sõidus lõpetajaid 25 (startijaid 31). Ehk kokkuvõttes kõige paremini ei läinud. Me ei taha tuua esile mitte ühtegi vabandust, et just see või teine asjaolu määras ära meie tulemuse. Lihtsalt see tase ongi niivõrd kõva. Kui vaadata sõidustiili, kiirust ja osavust, siis saab selgelt aru, et kui pikk tee on minna, et esimeses otsas kaasa rääkida. Absoluutselt kõik peab klappima – watti kg kohta, piisavalt agressiivsust trügimiseks, osavust tehniliste kohtade läbimiseks ning kõike muud. Kusjuures kui osavusest rääkida, siis teema pole mitte see, et “kes ära sõidab”, vaid teema on pigem see, et “kes, kui kiirelt ja kui ökonoomselt ära sõidab”.

Jah, meil ei läinud kõige paremini, kuid me oleme veendunud, et oleme tegelikult palju rohkemaks võimelised kui teeme neid konkreetseid asju, mida me teame, et peame tegema. Meil on analüüs tänaseks tehtud. Koondisest igaühel omad ülesanded, millega tuleb edaspidi tegeleda.

Pühapäev ning Martin Loo sõit.

Öö otsa oli vihma sadanud, mis tegi raja veelgi keerulisemaks. Päev algas U23 sõiduga ning nemad said kindlasti kõige keerulisemad olud. Sellega seoses tuleb öelda, et chicken-line pole häbiasi – aga seda vaid juhul, kui chicken-line on põhjendatud ratsionaalselt. Peaaegu kõik U23 liidrid sõitsid seda, kuna nn meesteliinipidi sõites võitis vähe, aga riskis palju.

Teatavasti on meil lõunanaabritel kaks väga kõva rattameest, U23 klassist Martins Blums (U23 World Cup liider) ning ME klassist Arnis Petersons. Martins oli pikemat aega esimesel-teisel positsioonil U23 sõidus, kuid kaotas oma koha just niimoodi, et keegi ees puterdas, temagi kaotas aega ning teised mööda chicken-line’I tulijad möödusid. Martins Blums lõpetaski sõidu kõrgel, aga tema jaoks kindlasti pettumust valmistaval 4. kohal.

Martin tuli oma esimeselt treeningult ning jagab arvamusi raja kohapealt.

Meie Martini start oli päeval kell 3. Rada oli kuivanud ja see oli hea, kuid kuumust oli lisandunud veelgi ning see nii hea enam polnud. Stardiringilt tuli Martin 27ndana ning alguses tundus, et minek on hea. Aga nagu ta ise pärast ütles, siis pärast kahte ringi hakkas väga raske. Karmen ütles, et kindlasti Martin sõitis alla võimete, kuna numbrid näitasid oluliselt vähem, kui EMV-l, mida Martin võttis korraliku treeninguna. Samas pulss oli väga kõrgel ehk pingutus väga korralik ning Martin vähemalt omas peas järgi ei andnud mitte üks gramm. Taaskord – me ei taha vabandada, kuna rada oli sama kõigile, kuid midagi seal pidi juhtuma. Kuumus on kindlasti üks, kuid kas midagi veel – järgmised stardid annavad selgitust.

Pildi pealt ei paista midagi. Ei paista, kui kuum seal on ja kui tehniline kasvõi see väike kiviületus on.

ME eliidi sõidu võitis Florian Vogel, kelle sõidud on silma jäänud juba vähemalt ca 10 aastat. Ta on olnud üks neist, kes alati on ees, kuid kel õnnestub võita (suhteliselt) vähe. Alati olnud tipus, kuid vähestel kordadel kõige kõrgemal astmel. Euroopa meistritiitel temale on kindlasti oluline ja seepärast tuleb rõõmu tunda, et just tema selle võitis. Pika võistluspausi pidanud Julien Absalon ajas teda küll maruliselt taga ning pinget jätkus lõpu meetriteni, kuid lõpp tuli enne kätte ning 10 sekundit jäi nende vahele. Olgu öeldud, et Absalon tegi väga targa sõidu – alustas väga rahulikult olles ca 15-20 kohal alguses, kuid siis järjest ja järjest tõusis kindla plaaniga esimeseks tulla. Saab küll tagant ette sõita.

Kolmas oli samuti vanameister Manuel Fumic. Samuti suhteliselt rahuliku alguse teinud vana kaval ja üliosav rebane. Fumic on Vogelile sarnaselt pidevalt tipu ümber tiirelnud, kui päris tippu on tõusnud harva. Üks tema säravamaid saavutusi ongi U23 maailmameistritiitel 2004 aastast Les Gets’st, mida õnnestus minul, Jaak Ennustel ja Rivo Saarnal oma silmaga pealt vaadata.

Florian, Julien ja Manuel – vastavalt 35, 36 ja 35 aasta vanused vanad XCO ässad ja selle maailma valitsejad ei jätnud ka seekord ruumi nooremale generatsioonile.

Kokkuvõte

Ei taha üle huulte tulla see lause, et käisime kogemusi omandamas. See on niivõrd kulunud ütlemine. Samas me neid omandasime tohutult. Oli see ju meie nooremale seltskonnale esimene tõsine tiitlivõistlus üldse. Saime õppetunni, mida oligi oodata tegelikult. Aga polnud oodata, et see õppetund nii karmiks osutub. See ala on väga karm. Selle ala tipp on mitmekülgne ja väga jõuline. Välimuselt nagu tipptasemel kümnevõistlejad. Jõusaal ja muu ÜKE käib asja juurde ja rattasõidu kõrvale. Tehniline ülim osavus käib absoluutselt kindlasti asja juurde. Muidu pole midagi peale hakata.

Aga hea on see, et me teame, mida tegema peame ja poistel-tüdrukutel on tahtmine seda kõike teha.

Tänan lugemast ning järgmise korrani.

PS – vahetult võistluste aegu saab end koondise tegemistega operatiivselt kursis hoida Instagrammi konto “cycling_estonia_mtb”-d jälgides.

Meie eelmistest tegemistest saab lugeda siit.

Täname Eesti Jalgratturite Liitu, liidu kõiki toetajaid ja sponsoreid, täname Danek Laanela’t olemaks meile osaliselt autojuhi ja koka eest. Täname Euroopa Meistrivõistluste korraldajaid.

PPS – alljärgnev on “uncategorized gallery”. Elu-olu võistlustel ja muu. Meie channelil Youtube’s on ka mõningad lühemad videoklipid EM-ilt.

 

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.