VÕIMSUSANDUR: Kas rattaga allamäge sõites tööd teha või puhata?
Eelmine kord kirjutasin, kuidas rattasõidu kiirus ei ole üks-ühele seotud tehtud töö suurusega. Seekord vaatame sarnast olukorda, aga natukene teise nurga alt ehk hetk, kus näiline kasu võib tuua hoopis kehvema lõpptulemuse.
Tasane rajaprofiil on hoopis midagi muud võrreldes mägisega, kui fookuses on ühtlane pingutus (räägime ikka eraldistardist ehk tuulessõitmise keeluga tingimustest). Eestis küll mägesid ei ole, aga Lõuna-Eesti põndakud hakkavad “põhjamaalasele” päris korralikult jalale.
Viljandi olümpiadistants Triatlon Kõigile sarjast ja Tartu Mill Triathlon on tänaseks peetud – mõlema rattaraja profiilid olid üles-alla ning ees ootab veel TriSmile Triathlon oma väljakutsuva 96 km pikkuse rajaga.
Ikka ja jälle küsitakse minult, kas allamäge peaks kergelt võtma ja jala sirgu laskma või ikka tööd edasi tegema. Nagu alati see oleneb… Füsioloogia seisukohast ma jalga päris sirgu ei laseks ühelgi juhul – kerge kerimine (ka ilma jõudu rakendamata) aitab laktaati kiiremini väljutada, et uuesti pedaalima hakates, ei oleks “jalad täis”.
Aga läheme nüüd konkreetsemaks – vaatame juhtumit, kus on tegu põndakuga, mille otsa peab ühelt poolt tõusma ja teiselt poolt laskuma ja sellele järgmineb sile maa. Alloleval Graafik 1 on saadud Tartu Mill Triatholnil võisteldes ehk tegu on reaalse juhtumiga. Nagu näha, siis tööd on tehtud terve selektsiooni vältel (vaata pedaalimissagedust). Kui me nüüd jälgime kiirus- või võimsusjoont, siis me näeme, et isegi 50 km/h allamäge korralikult pingutades (kui ma kruiisiks, siis võimsusnäitaja kukuks märgatavalt), ei suuda ma saavutada võimsust, mida ma tõusul ja tasasel maal arendan ehk igal juhul organism “puhkab”.
Kui nüüd küsida, kas vaba hooga ei läheks kiiremini, siis seda peab alati katsetama – kui mul on ülekannet piisavalt, et saan jõudu rakendada, siis ma seda ka teen (tuletame meelde, et tuuletakistus kiiruse tõustes hakkab suurenema eksponentsiaalselt) – kogemus näitas aga sellel laskumisel, et suutsin vahet märgatavalt vähendada oma eesolevate ratturitega, kes olid minust märgatavalt suuremad, aga tööd ei teinud (ehk ära unusta, et alati peab arvestama ka füüsika seadustega, mis tähendab, et kergema kaalu juures peabki rohkem tööd allamäge tegema).
Kui ma tahaks antud graafikut analüüsida soorituse seisukohast, siis ma julgeks öelda, et tõusul ei suutnud hoida vajalikku võimsust, mida näitab ka võimsuse kukkumine esimesele tasasele osale jõudes – “jalg oli kangis”, aga suutsin end koguda ja uuesti tasasele maale jõudes (vahepeal 50 km/h vändates ja puhates) saavutasin kohe stabiilselt ühtlase võimsuse. Mäetreeningud VO2 max võimsuse juures oleksid hea treeningvahend, kui mu järgmisel võistlusel peaks olema sarnased väljakutsed.
PS! Reedeses (25.07.14 TRENNIIDEEDES on just sellisest treeningust juttu, koos konkreetse intervalltreeningu kavaga – hea aeg liitumiseks!))
Joonistasin siia alla (Graafik 2) ka ühe primitiivse, aga suhteliselt ideaalse graafiku (siin puudub küll mäepealne tasane osa ja kiirus tõenäoliselt läheks kõrgemalegi), aga pildi manab see siiski silme ette, kuidas need kolm muutujat omavahel suhestuvad.
Antud juhul vaatasime olukorda, kus ülatati põndak ehk tõusule järgnes kohe laskumine – teised lood aga ilmnevad siis, kui tõusule järgneb pikk sile maa ehk allamäge taastumise võimalus puudub. Kui põndaku puhul võid pingutust suurendada, sest järgneb taastumine, siis ilma laskumiseta tõusu võttes jälgi, et pingutus jääks ka tõusul tasasemaaga võrreldes võimalikult sarnaseks.
Mis toob meid jällegi tõdemuseni – tunne võistlusraja profiili!